Kõigest ja ei millestki

Imede aeg on käes! Kallis inimene saatis mulle täna, kell 11:11 loo, mis mulle tohutult palju tähendab. Ilma et tema oleks seda teadnud... Lapsepõlve Haldjad ja torupillid. Kodust ära metsa põgenemised. Vana küün, mille pragudest metsa- ja päiksevalgus läbi pressis. Unenäo ja reaalsuse segunemine. Iluuisutamine ( Gennadi Kapronosov ja Natalja Lintšuk ). Salajane uisuväli keset metsalagendikku, kus esimest korda oma iluuiske proovisin. Hüppeid ja puha!

Tegelikult juttu on rohkem, ent ... muusikane seegi. Kõige kallim.

Lugu sarjast "ohmulonsellegaseosesniipaljumälestusi" :) Tramm, ratsapolitsei, kurja lilled... Täna õhtul õhtul linnulaulu vahele. Mis siis, et häälematerjal vaid sosistamisele sarnaneb. Võlu on ses loos hoopis mujal.

Muusika, mis laseb lihtsalt olla. Peenhäälestus- ja tunnetus. Ah, mis ma ikka pläran... õnnelik olen, et nii on läinud.

Enigma dokumentaal on üks võrratumaid omataoliste seas. Tõeline rariteet.  Õige mitu korda olen püüdnud leida eraldi ülesvõtet Youtube`ist - sedasamust, mis kõlab kohe selle tüki alguses. See on üks vahetumaid esitusi üldse, mu meelest...  Benjamin Britten ja Pianist. Imeilus toon, "kalad", ilmed, SR-i kõnekas žest sonaadi lõpus. See paneb vaimustusest oigama lihtsalt. Muusika. Suured kunstnikud.

Enesabi, eskapism... või mis iganes nimetuse sellele postitusele paneksin - kõik tähendaks ikkagi üht ja sedasama. Mõnusat muusikaga kaasaminemist ja koosolemist. Hea, et see pole füüsiline! Sest sellised suhted on kaduvad... Minu hõrk reedeõhtu on alanud!  

Jaa... mulle tegelikult meeldib kohutavalt ka Vladimir Horowitz `i Mozart. Kuis muidu - maestro nimi on juba paljutähenduslik! Püüan selgitada, millest kiindumus.  Kuulsin/nägin aastaid tagasi Estonia kontsertsaalis ja Raekojas Aleksei Ljubimovi Mozartit. Mulle jäid enim meelde tonaalsus, fraseerimine ja pianisti käed (istusin mõlema kontserdil suhteliselt "ees"). Tohutu vaoshoitus, puhtakõlalisus... pedantne pedaalitunnetus, kirurgikäed. Horowitzil, tõsi küll, mitte eriti klassikaline käehoid... Ljubimovil seevastu klasikaliselt kaunis "kulbihoid" ja kumer sõrmelöök. Samas.. minu jaoks pole täpsemat pianisti kui Horowitž. Ta ei eksi vist kunagi:)  Aga vaatamata mõlema pianisti reserveeritud hoiakule on nende mängus nii palju lustlikkust, suisa koerust. Seda oskavad minu arvates vaid tõeliselt suured kunstnikud. Ja see, kuidas tuleb orkester kaasa allolevas klipis, on kahtlemata omaette elamus. Nii lihtne ja õhuline kuulata  kuulata, eks ole.  Niiet jah, elag...

Saagu valgus ja tuba muusikat täis! Ja tänu ELO-le saigi.

See lugu on väääääga keeruline tegelikult. Eks mõtisklegem, kes viitsib. Viitsisin ja tegin omad järeldused. Üks tähtis asi veel, ärgem unustagem, et loo autorid olid verinoored:)

Hästi tempereeritud klaviiri vihikust. ups, kirjutasin postituse alguses, et minoorne helilaad... ent üllatavalt mažoorse kõlaga vms. ja et aprill ongi naljakuu... :) no tore, et noote nägin ja tervet posu mažoorseid märke... Head mažoorset reedeõhtut masuurikas!

Mäletan, et  muusikakooli nääri- ja muudel pidudel oli Türgi rondo hoopis akordionistide meelispalaks. Kõlas täitsa vahvalt. Türgi rondo meloodia on hõlpsalt meeldejääv ja seetõttu on pala ise massidesse jõudnud...võiks vist nii öelda. Kuulake, kuidas esitab seda Glenn Gould. Kuulan ka, sest see nädal oli kummaline ja täis (enese)irooniat.

... ja tänud inimesele, kelle läbi avastasin Nick Cave`i muusika.

Et Jeff Beck on uuel plaadil sisse mänginud sellisel loo. Kuulen sealt seda, mida ta ütleb. Sõnad pole tegelikult nii olulised, kui tervik, mille JB abil viibi ent perfektsionismi huvides pildistan need siia. Uskumatult magus lugu tema puhul, ent peab otsima tagamõtet... Ja see on hingematvalt ilus. Kas pole mitte nii, et kõik elamata elud saavad ses loos kokku. Mis ei tähenda seda, et neid ei oleks olnud... I lost myself on a cool damp night Gave myself in that misty light Was hypnotized by a strange delight Under a lilac tree I made wine from the lilac tree Put my heart in its recipe It makes me see what I want to see... And be what I want to be When I think more than I want to think Do things I never should do I drink much more than I ought to drink Because It brings me back you... Lilac wine is sweet and heady, like my love Lilac wine, I feel unsteady, like my love Listen to me... I cannot see clearly Isn't that he coming to me nearly here? Lilac wi...

...et see lugu on kõrvus kõlanud. Sest see on nii....täpne väljendus...  üks emotsioon on NIIMOODI ülemõistuse helisse valatud ... ja suvel kohtume taas.

Muinasjuturaamatud oli mu armsaim lugemismaterjal kaua-kaua. Õnneks kuulus muinasjuttude uurimine ka sovjeediaja filoloogia kursusematerjalide hulka... Praegugi loen lemmikumaid. Hauff`i Muinasjutte, näiteks. Ja kuivõrd ma tänases laulusaates hoian ühele Rapuntzelile pöialt, siis võib vist väita, et usun muinasjuttude võlujõusse tänini. Naiivselt:) Üks armas muniasjutuline viisijupp minevikust.

Tänane möödub sünnipäeva tähe all. Mitte minu:) Palju inimesi on oodata, sest kaasa armastab suurt seltskonda ja lõbusat pidu. Kütame ja müttame. Õnneks on abimaterjalid (nõud 25-le inimesele, marmiidid, salatid jm) tellitud. Lugu, mida ma nii kaasa kui mina väga austame. Sellekohane müüt on samuti imeline .

Istub kuidagi hästi tänase ilmaga. Valge lumi,  pime kitarrist.

Lihtsalt... tagantjärele:)

On artiste, kelles on see erakordne "miski", mis paneb neid mitte ainult kuulama, vaid ka vaatama. Nimetatatagu seda "miskit" seksapiiliks, saatanlikuks sädemeks või milleks iganes. Mingid meeled saavad igatahes ergumaks küll;) Minu saatanlik kolmik, keda kuulamisele lisaks judinaid tekitavalt hea vaadata, on: David Bowie Robert Plant Peter Gabriel Neid vaadates ja kuulates ei saa ju ükskõikseks jääda. Muidugi saab selliseid neelevaldseid kolmikuid luua iga instrumendi kohta ka eraldi... no näiteks: Nuno Bettencourt, Steve Vai, Jeff Beck . Selline maskuliinne seltskond siis.