Kõigest ja ei millestki

Nädalavahetus blogimist jäigi vahele, sest... Jah, tegelikult on mu hing ja süda mõtteist tulvil. Emotsioonide rohkus, tuleb välja, pärsib blogimist. Ma ei saa üle ega ümber netivõõrast ehk vaimolendist, kes kunagi ammu jättis mu blogisse järgmise kommentaari: "...Igaüks oskab armastada, see on sündides kaasa antud. Mõned teevad seda loomu poolest hästi, enamik aga peab uuesti õppima, meelde tuletamine, kuidas armastamine käib. Ja kõik, eranditult kõik, peavad põlema möödunud ja mööda lastud tunnete tules, läbi elama rõõmud ja valud, kukkumised ja tõusmised. Kuni näevad seda ühendavat niiti, mis iga uue kohtumise taga on - sest see on seal. Elu on vahel väga ihne: inimene elab päevi, nädalaid, kuid ja pikki aastaid, ilma ta midagi uut tunneks. Aga kui ta kord ühe ukse avab - tekib ruumis tõeline uputus. Ühel hetkel pole sul otsekui midagi, järgmisel aga enam, kui suudad vastu võtta. Selle uputusega haakumise võime ongi ehk see keeruliseim valiku koht - iial ei või tea

Plaanisin koos sõbratariga päikesreisi, ent kuna mõlematele sobis novembrikuust vaid 1 nädal ja see osutus sügismasenduse eest põgenevate eestlaste poolt väljamüüduks, siis otsutsime alla anda. ... ja ilmselt õieti tegin. Tegelikult vandusin juba kevadel Madeirale reisides, et charteriga enam naljalt sõita ei tahaks. Aga kuda  sügismasendusega? Pole probleemi, muideks. Investeerisin reisiraha hoopis õhksoojuspumpa ja nüüd on kabinet/köök trajektooril liikudes ühtlaselt soe. Ei mingit hommikust pliidikütmist. Välisseade sai kah üsna diskreetse koha ja ei riiva silma. Praegu olen igatahes väga rahul, kaasale meeldib ka, et ei pea hakatust hakkima:) Teiseks leidsin "unustatud vana" ehk kudumise. Lõngade valik on nii suur ja lai ning ühe sallijupi eest küsitud 30 euri sai viimaseks tõukeks. Üks kolleegidest on samuti "käsitööusku" ja kiitis heegeldamise-kudumise mõnu taevani. Laupäeval, pärast Goldbergi variatsioone ja keelpillide sümfooniat, põikasin läbi Sikupi

Ma pole eriline teatrilemb.  Ei teagi, miks, ent juba õige mitu aastat tagasi avastasin, et mul on teatris igav ja ootan kannatamatult, millal tükk lõppeb.  Või siis esimest vaheaega. Et saaks ära minna. Lõpuks sai selgeks, et olen kiindunud vaid black-boxi ja ega ma ennast muuga enam eriti ei kiusa ka:) Viimane tükk, mida vaatamas käisin oli R.A.A.A.M ühenduse poolt lavale toodud "Antigone"`t . Elamus oli tohutu. Etendus toimus noteatri black-boxis. Seekordne etendus on leidnud elukoha Draamateatris.  Läbi häda ja viletsuse (jäin etendusele hiljaks, sest ei leidnud südalinnas parkimist) kohale jõudnud, haakis laval toimuv üpris kiiresti. Tegemist oli Ervin Õunapuu teksti põhjal lavastatud monoetendusega "Soolo". Osatäitjaks Hendrik Toompere . Tekst on lihtne, pikitud erinevatest viidetest, sümbolitest. Kes EÕ loominguga kursis, tunneb referentside näol äratundmisrõõmu ka tema teistele teostele. Kunstnikule omaselt   maalib tekst erinevaid pilte

Jaa... mulle tegelikult meeldib kohutavalt ka Vladimir Horowitz `i Mozart. Kuis muidu - maestro nimi on juba paljutähenduslik! Püüan selgitada, millest kiindumus.  Kuulsin/nägin aastaid tagasi Estonia kontsertsaalis ja Raekojas Aleksei Ljubimovi Mozartit. Mulle jäid enim meelde tonaalsus, fraseerimine ja pianisti käed (istusin mõlema kontserdil suhteliselt "ees"). Tohutu vaoshoitus, puhtakõlalisus... pedantne pedaalitunnetus, kirurgikäed. Horowitzil, tõsi küll, mitte eriti klassikaline käehoid... Ljubimovil seevastu klasikaliselt kaunis "kulbihoid" ja kumer sõrmelöök. Samas.. minu jaoks pole täpsemat pianisti kui Horowitž. Ta ei eksi vist kunagi:)  Aga vaatamata mõlema pianisti reserveeritud hoiakule on nende mängus nii palju lustlikkust, suisa koerust. Seda oskavad minu arvates vaid tõeliselt suured kunstnikud. Ja see, kuidas tuleb orkester kaasa allolevas klipis, on kahtlemata omaette elamus. Nii lihtne ja õhuline kuulata  kuulata, eks ole.  Niiet jah, elag

Haiguste ravi pimeduse vastu. Kontrollitud. Fr. Gulda pedaalib W.A.Mozart`i eriti päikeseliseks;)

Oktoober möödus märkamatult. Tänavune viinakuu talletas end mällu erakordselt vara saabunud lumega. Sarnane oktoober oli 24 aastat, siis kui poeg sündis. Mäletan, kuidas sünnitusmaja esisele platsile tema nimi jalajälgedega "kirjutati".  Järgisin viinakuud nagu kord ja kohus pisut hiljavõitu. Tähistasin 2.novembril õige mitut asja korraga. Kuna jookide valik oli piiratud, otsustasin vana hea valge viina kasuks. Ei olnud üldse paha, muide. Kuidagi puhastavalt mõjus. Ja üpris kaua pidasin seltskonnas vastu. Koju kooberdasin alles poole nelja paiku hommikul. Trajektoori lõpp oli mäletatavasti Valli Baaris. Valge viina manustamisel on kummalised kõrvalnähud. Meeleolu kõigub üleolekust alaolekuni, s.t seda, et mingil hetkel tundsin end kaaskodanikest tunduvalt parema olevat - no näiteks naisest, kes Valli baaris silmnähtavalt purjakil oli, saapalukud lahti ja saapasääred lontis end akordionisti ees hööritas. ... ja teisalt tundsin end täiesti mõttetu inimesena, sest selles

Penskarite eri ehk ma armastan vananevaid minu inimesi!