Oktoober möödus märkamatult.
Tänavune viinakuu talletas end mällu erakordselt vara saabunud lumega. Sarnane oktoober oli 24 aastat, siis kui poeg sündis. Mäletan, kuidas sünnitusmaja esisele platsile tema nimi jalajälgedega "kirjutati".
Järgisin viinakuud nagu kord ja kohus pisut hiljavõitu. Tähistasin 2.novembril õige mitut asja korraga. Kuna jookide valik oli piiratud, otsustasin vana hea valge viina kasuks. Ei olnud üldse paha, muide. Kuidagi puhastavalt mõjus. Ja üpris kaua pidasin seltskonnas vastu. Koju kooberdasin alles poole nelja paiku hommikul. Trajektoori lõpp oli mäletatavasti Valli Baaris.
Valge viina manustamisel on kummalised kõrvalnähud. Meeleolu kõigub üleolekust alaolekuni, s.t seda, et mingil hetkel tundsin end kaaskodanikest tunduvalt parema olevat - no näiteks naisest, kes Valli baaris silmnähtavalt purjakil oli, saapalukud lahti ja saapasääred lontis end akordionisti ees hööritas. ... ja teisalt tundsin end täiesti mõttetu inimesena, sest sellessamas purjakil naises oli niipalju lahedat olemist alates julgelt säravast riietusstiilist lõpetades ükskõiksusest, millega ta ümbritsevasse suhtus. Ta ikka selgelt nautis õhtut.
Igatahes, miski võlu on viina joomises raudselt olemas. Ainuüksi "põhjani" liigutus on lõpmatult elegantne. Eriti naiste puhul. Kahjuks näeb seda üsna harva. Meenub, et onunaine Endla, oskas stiilselt viina juua. Ja kui kõrgelt ta pärast laulis! Ilus.
Järgisin viinakuud nagu kord ja kohus pisut hiljavõitu. Tähistasin 2.novembril õige mitut asja korraga. Kuna jookide valik oli piiratud, otsustasin vana hea valge viina kasuks. Ei olnud üldse paha, muide. Kuidagi puhastavalt mõjus. Ja üpris kaua pidasin seltskonnas vastu. Koju kooberdasin alles poole nelja paiku hommikul. Trajektoori lõpp oli mäletatavasti Valli Baaris.
Valge viina manustamisel on kummalised kõrvalnähud. Meeleolu kõigub üleolekust alaolekuni, s.t seda, et mingil hetkel tundsin end kaaskodanikest tunduvalt parema olevat - no näiteks naisest, kes Valli baaris silmnähtavalt purjakil oli, saapalukud lahti ja saapasääred lontis end akordionisti ees hööritas. ... ja teisalt tundsin end täiesti mõttetu inimesena, sest sellessamas purjakil naises oli niipalju lahedat olemist alates julgelt säravast riietusstiilist lõpetades ükskõiksusest, millega ta ümbritsevasse suhtus. Ta ikka selgelt nautis õhtut.
Igatahes, miski võlu on viina joomises raudselt olemas. Ainuüksi "põhjani" liigutus on lõpmatult elegantne. Eriti naiste puhul. Kahjuks näeb seda üsna harva. Meenub, et onunaine Endla, oskas stiilselt viina juua. Ja kui kõrgelt ta pärast laulis! Ilus.
Comments