Ma pole eriline teatrilemb.
Ei teagi, miks, ent juba õige mitu aastat tagasi avastasin, et mul on teatris igav ja ootan kannatamatult, millal tükk lõppeb.
Või siis esimest vaheaega. Et saaks ära minna.
Lõpuks sai selgeks, et olen kiindunud vaid black-boxi ja ega ma ennast muuga enam eriti ei kiusa ka:)
Viimane tükk, mida vaatamas käisin oli R.A.A.A.M ühenduse poolt lavale toodud "Antigone"`t . Elamus oli tohutu. Etendus toimus noteatri black-boxis.
Seekordne etendus on leidnud elukoha Draamateatris.
Läbi häda ja viletsuse (jäin etendusele hiljaks, sest ei leidnud südalinnas parkimist) kohale jõudnud, haakis laval toimuv üpris kiiresti. Tegemist oli Ervin Õunapuu teksti põhjal lavastatud monoetendusega "Soolo". Osatäitjaks Hendrik Toompere. Tekst on lihtne, pikitud erinevatest viidetest, sümbolitest. Kes EÕ loominguga kursis, tunneb referentside näol äratundmisrõõmu ka tema teistele teostele.
Kunstnikule omaselt maalib tekst erinevaid pilte vaataja peas, hoolimata sellest et lavakujundus on lakooniline. Siinkohal oli minu arvates ka kõige olulisem Hendrik Toompere roll - ta vahendas ja toetas nende piltide sündimist.
Samas ei saanud ma kogu etenduse vältel lahti tundest, et kogu teksti oleks pidanud esitama keegi teine. Oli eredaid hetki, näiteks tants läänemere silguga, misanstseenid aja teemal. Aga karakterit oli minu jaoks vähevõitu. Hendrik Toompere hullus ei olnud ilmselt minu teetass. Koguaeg kummitas mind miskipärast Sulev Luik ja kujutelm, kuidas tema oleks rolli lahendanud :) Aga muidugi võis rabedus olla tingitud rambipalavikust ja esietenduse painest. Või lihtsalt läbimängu vähesusest. Hääl on ju monoetenduses ülioluline. Madalas registris oli hääl hää, ent kõrgemas registris jäi armetuks. Ent maniakkidel on teadupärast väga värvikirev hääl ja ulatus.
Igatahes - igav ei hakanud, aga elamuse jaoks jäi miskit puudu. Kes teab, ehk on etendus teiste kultuuriruumide jaoks isegi atraktiivsem. Monoteatrit etendati ka Jerevanis ning õige pea mängitakse maha Kathmandus.
Comments