Ikka kipub nii olema, et rännult tagasi pöördumine võtab aega. Kohustustevabal elul on lihtsalt nii suur mõju. Kulgemine on ju kordades huvitavam kui kohalejõudmine. Tarifal käik oli kahtlemata oluline verstapost. Mõtted ja tundmused, mis mind täiskasvanuelu esimesel seljakotireisil valdasid...jah. Heietan neid siiani. Kas olen muutnud? Ilmselt mitte. Lihtsalt, paljud olulised, seni tahaplaanile surutud seigad ja tundmused on taas rohkem esil. Pärismina, kes alati olemas olnud. Lugesim, et Tarifaga on seotud ka märgilise tähendusega Alkeemik . Ei ole lugenud, ent maalilised rifid, kolossaalsed liivadüünid ja võimas Atland inspireerib kindlasti. Ühel ööl uinusin magamiskotis, liivadüüni tipus, ookean all mühisemas. Hommikul, silmi avades, leidsin põse kõrvalt magnooliaõie. Väikseid imesid jagus Gironasse, Malagasse, Boloniasse, Canos de Mecas`sse, Barcelonasse, Oslosse, Vantaasse, Helsinkisse... Inimene, kes peeglist vastu vaatab, meeldib mulle endiselt.