Kõigest ja ei millestki

Eestis on teenuse osutamisega nii nagu on. "Väljas" söömas- joomas käies kohtab järjest sagedamini meeldiva teenindust. Vähemalt mul on vedanud - kehva teeninduse pärast pole lahkuma pidanud või mõru maitset suhu jäänud. Hoopis teine asi muude teenuste osutamisega. Näiteks poes. Näiteks kohaliku omavalitsuse pakutavad avalikud teenused. Näiteks pangas. Näiteks... Näiteid halvast teenindusest on nii palju, et vägisi hakkad mõtlema, et tahaks ära. Või tükil ajal mitte enam ühtegi teenust tarbida. Vältida, kaugeneda, põgeneda. Ja ometigi on teenuse osutajad me oma Eesti inimesed. Needsamad, kes suvel lauluväljaku üleujutasid. Aga ärgem hakakem teenuseosutajateks, kui jaksu pole. Hakakem direktoriks, pankuriks või akadeemikuks. Või firmajuhiks. Või sportlaseks ... Neilt ei oodata elementaarset suhtlemisviisakust ja empaatiat oma klientide suhtes. Aga müüjatelt, telleritelt, omavalitsuse ametnikelt jne jne oodatakse seda küll. Teenusosutamine pole ju midagi häbiväär

Olen ühe lähedase inimesega arutanud kõige muu kõrval  ka isiklikku laadi teemasid. Meie juttude jätkuks on ta saatnud mulle FB-s pesitseva saidi nupukesi ja tarkuseteri. Esimesel korral  vastasin talle humoorika jutukesega interneti avarustelt. Teist, samas stiilis viidet saades aga ärritusin... Otseloomulikult tahab ta mulle head ja ainult head, ent ma ei suuda eales võtta tõe pähe naisteajakirjanduses või sotsiaalmeedias ilmuvaid elamise õpetusi. Vähe sellest, ma ei suuda kuidagi ka leppida teadmisega, kuidas haritud ja küpsed inimesed sellesse sohu eksivad, end samastavad, võrdlevad ja hullemal juhul ka täpselt õpetussõnade järgi toimivad. See on ju tööstus, klikimagnet, manipulatsioon. Elama ja suhteid haldama ei ole võimalik õpetada võõral. Sellisel kujul õpitul on kopeerimismekk mann. Kopeeritud elud ja suhted, kas see on tõesti ihaldusväärne? Tõsieluseriaalid, tõestisündinud lugudel põhinevad lavastused jne - see on kõik üks õõvastav kräpp vähemalt minu jaoks. Lo

Käin üle nädala loengutes. Terve pikk päev...valget aega. Päris pikka päeva siiski ei raatsi kulutada. Seda mitmel põhjusel.... no krt ma ei tea, kas pauerpointi loengul on mingi eriline lisaväärtus? Loomulikult on see õppejõu jaoks mugav, ent... kuulama see küll ei pane. Ja mitte ainult mind - enamik mu kursavendadest-, õdedest klõbistavad arvutist, sest igav ju. Ja nii need ainepunktid kuluvad. Mäletan, et kunagi olid olemas ainelaborid vms. No ikka süsteemselt töötati välja metoodikaid/õpisüsteeme. Nüüd, kui info on n.ö laiatarbekaup ja õppimine kui protsess leiab aset interaktiivses meedias, siis - miks ülikoolid ei suuda ega taha oma õpetamismeetode kaasajastada? Tegelikult ei möödu ju enam päevagi, kui arvutikasutaja mõnd uut rakendust/funktsionaalsust näpib-tundma õpib. Ta saab sellega enamasti iseseisvalt hakkama ja kui mitte, siis kõikvõimalikke didaktilisi juhendeid, foorumiteemasid on võrk täis. Põhjus õppejõuga kohtumiseks ei tohiks olla vaid pp slaidide koosvahtim