Kõigest ja ei millestki

Ühel kevadel aastaid tagasi, käisin Kirna mõisas. Olime möödasõidul ja otsustasime sissepõike teha. Uksed olid avatud, ent hoones ei olnud ühtegi hingelist. Uudistasime ringi ja ronisime ka pööningule. Tühjad tooliread, hämarus, nagisev põrand ja õõvastav leid - ööbik oli hinge heitnud. Tagasi kevadvalgusesse jõudnuna ei saanudki rusuvast tundmusest lahti. Kogu hoonele kandus üle.  Miskipärast meenus see hetk, kui läinud nädalavahetusel käisin  lahkunud Muusikutele pühendatud kontserdil.  Igavikuline armastus, mis siis et neid pole elavate seas. Silvit ja Slavkat juba mõnda aega. Riho.  Kõigil on erinevad mälestused. Üks on ühine - Riho ei pruukinud kogu esinemise vältel kordagi pilku tõsta, ometi oli ta hääl kõikjal. Ta valitses hinge. Nii on ta paljud mällu sööbinud.  Suur ja igavikuline armastus.  Päeva käes on  nüüd käärid, ent tuvijäljed tuulepluusil jäävad.  Ka Videvikus ja Suures Roosas Tossus. Nii inglil kui sulil.  Aitäh, armastuse eest.  Muusikas oleme kõik koos. 

 Hiljaaegu toimus kummaline intsident ühes majutusasutuses, kuhu pärast matka ööbima jäin.  Tagajärjeks oli ehmatus ja unetu öö. Administraator resümeeris minuga sõnavahetuses, et "küllap minusugune ei eksivat kunagi ja et ilmselt mul on olnud väga hea elu". Algselt solvas mind administraatori väide, tundus et pidas silmas mind kui lumehelbekest või siidikäppa, kel kõik kandikul ette toodud. Hiljem, rahunenuna ja puhanuna mõtisklesin aga et… tõepoolest - mul on väga hea elu. Mul on kõik, mida vajan et hästi elada.  Mu elus on palju armastust. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Olen ümbritsetud lähedastest ja meievahelised suhted on suurepärased. See ei ole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on ühe käe sõrmede jagu sõpru, kes on jäänud ja ajaproovile vastu pidanud. Meil on ühised väärtused. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on huvipakkuv töö ja piisav sissetulek, et elada sellist elu mis meeltmööda. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on uudishimu katset

"Mida inimene tahab?" Tõde ja õigust? Armastuse järgi ei söandaks mitte keegi küsimärki panna. Vist. Vähemalt loodan, et veel on "mitte keegid" olemas. Et infantiilsuse  ja tehnoloogia lõplik võidukäik pole veel toimunud. Et jätkuks südametunnistust ja küpsust! Viivi Luik "Sõjast ja rahust" (Ööülikool)

Pealkiri on laenatud "Maalehest" (Laurits Leedjärv), sest täpselt nii on ja jääb aegade lõpuni. Tähti vahin järjest enam - sai pikal merereisil harjumuseks. Viimati imetlesin tähistaevast paar päeva tagasi, kui läbi suvekopli, kohati puusadeni ulatuva lume sumasin, et metskitsedele (neid on tänavu rohkelt) hobuste talvemoonast näpistatud kraami viia. Väsisin ja viskasin end selipidi lumme, tähed ümber siramas. Kui vaikne ja hea! Külmumise surm pidavat üks kauneimaid olema. Maailm on vahepeal hulluks läinud... Võib-olla see tundub nii vaid mulle ja põlvkonnale. Me ju vananemas. Ilmselt ka surmapelglikumad kui mõni teine generatsioon. Meile kõigile on lihtsalt hakanud koitma tõsiasi, et õppimise, töölkäimise ja laste kasvatamise kõrval on miskit veel. Kui Tõnu Aav'a uskuda - t ema nimelt väitis Maalehele (jälle!-on ikka üks tark leht!) antud intervjuus, et ei karda ENAM surma. Et kunagi kartis ja arutles lähedaste sõpradega sel teemal. Aga nüüd ammu enam ei mõtle se

Sinu kirjutised kõnetasid ja mõjutasid mind... olema tubli, julge, täitma oma unistusi... leidma elumõtte.  Sina virtuaalselt ja K. päriselt tulite mu ellu "õigel ajal", siis... kui aeg oli muudatusteks küps.   Sinu kunagine postitus "Lahtihüpe"  inspireeris sedavõrd, et ühel päeval tundsin ka endas jõudu ning kirge teha seda, mida hing ihkab. Su kaukade-armastus, sügav kiindumus looduse ja kõige elava vastu.... sel on määratud kesta.  Sind ei unustata. Armastus on tugevam kui surm . Puhkan Su loodud aias...ikka. Kerget lendu ja lendlemist Sulle, armas hing!

Olen sõpruse teemal ennegi kirjutanud siin ja siin . Muudatused isiklikus elus on taaskord aidanud mõista sõpruse põhiolemust. Ei mingit kibestumist. Küll aga (küünilist?) arusaama, et aja kokkuhoiu mõttes eiran edaspidi teatud "sõprade" telefonikõnesid või kontaktivõtte.  Aega on ju kõigil vähe. Nostalgia jaoks on ka oma aeg. Kitsalt piiritletud ja loomulikult jääb alati võimalus juhuslikeks kohtumisteks kusagil kaubanduskeskuses, turul või mujal. 5-minutilised jutukesed stiilis kuidasläheb?missateed?  Iseend teades, pigem väldin  taolisi kohtumisi. Kuigi... ajapikku olen õppinud neidki haldama ja ei tee lollusi, a la andnud lubadusi kusagile kohvi jooma ja "usalduslikke" jutuajamisi  pidama minna. Rääkisime ükspäev sõpruse teemal. Tema sõnul ongi üsna tavapärane, et muutunud elukorraldusega kaasnevad ka uued sõbrad, tutvusringkond. Ikkagi, on tal 1 kindel (lapsepõlve)sõber, kes on aja- katsumustele vastu pidanud. Kellega aeg-ajalt telefonitsi suheldaks j

Hõre olemine. Õnneks on Tema olemas ja toeks. Koos saame  isegi naerda ja üleüldse on kerge ja õhuline. Nii hea on soojust tunda... pärast külma, tardolekut. Kust elusäde lahkunud. Olen praegu talus talitamas.  Saan kutsude ja hopsidega toimetustest palju-palju jõudu ja energiat. Ükspäev käisime Tema ja tüdrukutega isegi tuhamäel jalga soojaks sõitmas. Tema ja üks pliks lauaga ja mina teisega suuskadega. Tüdrukutele oli see esimene kord taolise alaga kokku puutuda. Elevust jagus. Hirmu ka, sest läksime ikka kohe tõstukiga tippu, kust siis vaja alla tulema hakata. Aga mõlemad sirtsud said hirmust võitu. Läbi lörtsisaju tagasi tulles olime kõik väsinud, ent õnnelikud. Minul ka vaid tuul kõrvade vahel vihisemas. Seda oli vaja... Teen täna kirjatööd, hubane pannkoogihommik selja taga.  Luban endale aeg-ajalt puhkehetki.  Mõned asjad on klaariks saanud. Näiteks see, et ülejäänud elu hoian end soojuse ligi. Ei otsi seda enam sealt, kus seda pole. Nende juurest

Elu kulgeb hetkel enamasti L-Eestis, vanematekodus. Aitasin emal matuseid ettevalmistada, paberiasju ajada. Matused kukkusid välja ilusad, kui üldse võib sellist sõna kasutada... Isa tahtis tuhastamist. Rääkisime sellest paar aastat tagasi tema sünnipäeval. Üldsegi mitte morbiidselt, vaid kuidagi nagu muuseas tuli jutuks... Ta nimetas veel ühe väga erilise koha, kus ta heljuda tahaks. Seal, kus Väike-Emajõgi Võrtsjärve suubub. Teen majapidamistöid. Räägime ja siis poeme jälle vahepeal oma urgudesse ning tegevuste juurde. Pärast matuseid olin mõned päevad linnas käimas. Patsutasin koeri ja hobuseid. Kraamisin ja pesin pesu. Kirjutasin äriplaani. Otsisin pidevat tegevust. Vaid autoroolis murdusin korraks. Oigamine aitas, kusjuures. Sain kõhuvalust vähemalt lahti. Magan heitlikult nagu emagi. Mõni päev on lihtsam, mõni päev raskem. Tema on mulle väga-väga toeks olnud. Korraldas kinoskäigu . Armsad pisikesed üllatused, mis mul suunurgad ülespidi vedasid. Mu lemmikmaisu

Suvi on suure saginaga käima läinud. Viimane postituski jääb kuutagusesse aega. Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti ... Üks aeg on taaskord otsa saanud. Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki. Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel. Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik. Võib-olla ongi see minu elueesmärk? -  toetada niikaua kui võimalik. Fb sõpradele andsin 10.juunil teada: Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga.Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas. Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit. Mõlemat.  Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.

Kes teab, kuidas lõhnab vabadus? Arvan, et mu lähikondsete seas on õige mitu inimest, kes seda haistnud on. Blogimaailmast meenub Thela , kes tabavalt oma postituse lahtihüppeks tituleeris. Vabadus on ka kõigile mu loomadele tuttav.  Püüan neile tagada tingimusi, mis jätaks neile mulje tunnetatud paratamatusest. Juba üsna pikka aega adusin ja haistsin (:)) märke, mis näitavad et aeg suurteks muutusteks on küps. Analüütilise ja umbuskliku inimesena on  raske kaalukaid otsuseid langetada. Sestap ka vindumine, vanast elukorraldusest lahtilaskmatus. Aga nüüd on asi tehtud. 1.märtsist lõppevad 8-tunnised tööpäevad. Olen töötanud vahetpidamata päris pikka aega. Mu ametikoht muutus lõpuks sedavõrd laialivalguvaks, et tundsin end sõnaotses mõttes tööorjuses olevana. Rabelesin siia-sinna väga erinevatel "rinnetel". ( muudmoodi ei oska kui täiega.) Tagajärg - töörõõm on kadunud. Teine teema on see, et IT valdkond on kuidagi ammendumas minu jaoks. Nii paljude erinevate projektid

Laupäev oli tüdrukute päralt. Istusime üle hulga aja ümber talulaua. Ei ühtki meest. Menüüs oli Burgundia pada , Valmistasin seda esimest korda, ent välja tuli! Kõik sööjad kiitsid. Tuleb välja, et olen täiesti arvestatavate kokakunsti oskustega... :P  Kutse väljasaatmise ajal troonisid saunamajaümbrust kohevad lumehanged. Mõtlesingi tüdrukuid võõrustada väikse metsamatka ja saunajärgse lumesuplusega, ent Ilmataadil olid omad plaanid. Nädalaga sulas kogu valge toredus, hangede asemel siravad vastu veelombid. Ikkagi oli oleng igati kirgastav. Mul on nüüd elu esimesed pärispärlid ja Ingli aura! Jumaldan tähendusega ehteid, neid mis amuletina toimivad. Olen seni olnud "sõrmuste usku", ent viimasel ajal on kaelaehted ja ripatsid minuni jõudnud. Soojus ja turvalisus valdab mind, kui tunnen armastavatest mõtetest kantud ehet enda südame ja ihu läheduses. Kuidagi apokalüptilisena mõjus, et erinevatel põhjustel ei saabunud ühtegi mu praegust kolleegi (kutsutud oli 3). Märgi

Nii Ta kutsub mind vahest. Siis, kui ma enam ei jakššša. Ütlen...kõike ja et KÕIK. Et MINA saan KÕIGEST üle, kui vaja. (tegelikult ega ikka saa küll). Et nutan natuke, ajan end sirgu ja liigun edasi - ega armastus ilmast otsas ole! (tegelikult on.peaaegu.tikutule abilgi ei leia) Kui hea on olla siis, kui keegi on julgem, tugevam, arusaajam, toetav. Laseb olla. Ja hoiab. Ja saab nõjatuda. Suisa toetuda. Võtab nagu takukoonla üle õla. Nägu pihtide vahel nii, et kusagile põgeneda pole. Iseenda eest ka mitte. Vot siis.... alles tajud sa, et sõge on olnud su rünnak ja ränd. ...

Mõned inimesed tulevad, et jääda. Hetked ja viivud, mis mälestusteks kristalliseeruvad. "Tüdrukutega" oleme saarel käinud juba mitmendat suve. Kuidagi hea ja turvaline on olla, kui vesi on vahel. Seekordne käik oli meeldejääv. Ilma "ka"-ta lause alguses. Ei unusta kunagi. Ja ei lörtsi sõnadega.  Mõned viivud on sõnukirjeldamatud.  On kõik ja mitte midagi käegakatsutavat. Niivõrd mitme-dimensionaalne.  Hele-heledaks tõmbunud silmad,  kus pole küsimusi. Vastused vaid. Rännaku algus ja lõpp. Teelolemine.  Sama jalga ja jälge astudes. Täiskuuvalgusest pimestatult muhud peas :)

...ja selle nimi on Idalemme.  Mulle on see paik oluline, sest vanaemale oli. Tema lapsepõlvekodu, kuhu ta oma elu lõpuaastail ikka tagasi ja tagasi läks. Hüüdis lehmi merest koju. Põgenes karmi ema eest. Leotas haigetsaanud  kohti soolases vees. Vaatas igatsevalt ülemere, et tuleksid ta lemmiktädi Marta (kes oli laeval kokaks) ja vennaraas (kes jäigi pärastsõda suurte merede taha). Idalemme nime saamiseks kulus 3 aastat tölplaslikku asjaajamist rannaäärse detailplaneeringu kehtestamiseks. Aga neelasime selle kõik alla ja olime "asjast  ja ajamisest" üle, sest on nagu on. Käisime eile vennaperega talveräsi koristamas ja maad piiramas. Erakordne hetk, ilm, lõke. Isegi tukastasin korraks päikese käes puhates ja lugedes.   Mõõtmatu meri. Tohutu rahu.

"...Ja mingit uut õrnust on õhus,kuigi tuul oli tänagi kibe...."   (Tõnu Õnnepalu, 3.veebruar 2010 "Esna aeg" )

Sel nädalal lahkus omanäolisemaid kirjanikke. Mees, kelle nime õigesti hääldamisega pole täna ükski kuuldud raadiojaam hakkama saanud... Ega ma teda palju pole lugenud, vaid nn põhiteoseid. Naljakas, ent tema loomingu puhul ei saagi vist küsida, et milline raamat rohkem meeldis. Kõik on omaette tervikud ja nihkega, läbivaks jooneks detaili ja kujundite rohke päriselu, mida väheolulise faktina lõpetab surm. Surm on tema teostes olnud tähtsusetu, normaalne asjade kulg. Konstateering, mitte traagika. Tema tegelased surevad nii muuseas, mööda minnes... nii, et vahest jääb tähelepanematusest suisa märkamata. Aga kuidas nad elavad! Vaat armastus on GGM-il olulisel kohal. Armastusest ja vastuarmastuse puudumisest tulenev traagika on traagikate traagika või siis vähemalt tragikoomika. Võrratu sõnakunstnik ja loo jutustaja.  „…äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm” (Gabriel García Márqueze  "Arrmastus koolera ajal".

Miljonite tähtedega valgustatud taevas, vaikuses põristav kurvits , taamal vulisev oja, praksuv lõke, mullivein... tegelikult on raske seda kõike ühte lausesse, lõiku või loosse kirja panna. Ma elan! Hea on teada ja teada anda, et mingil eluetapil on kõik alles ees. Avastada end nautimas hetki, millest enne aimugi ei olnud. Millest vaid unistasid. Või isegi ei osanud sellest mõelda...

Kaarel on mu vennapoja. Läheb sügisel kooli. Õbluke, valgete lokkis juustega, suurte samblaroheliste silmadega poiss, kes kirjutab kirju Jaan Tättele.  Tal on olemas kõik Tätte plaadid ja autogramm ning isiklik lavatagune kohtumine.Tänavu oli ta alguses pisut nukker, sest mõlemad sõbrad on sõitnud piiri taha suvitama. Üks Ameerikasse ja teine Prantsusmaale. Ning lennukiga. Suiviti on mul võimalus heita pilk Kaarli lüürilisse fantaasiamaailma. Seekord olime koos neli päeva, kuhu mahtus nii Kadrioru Kunstimuuseumi külastus, loomaaias lõõskava päikesega ringivantsimine, kilemullis hullamine ja seejärel mu süles (!) puhkamine... , ühe hobuse jala tohterdamise assisteerimine (Eltonil oli kabjamädanik), kaukadega jalutamas käimine ja palju, palju muud. Kõige rohkem meeldis talle omaette õues olemine. Üksi või tegelikult mitte... Kiiresti leiti üles "strateegilise kohad" aias - istumiskivi suure lehise all ja" ronimisplatvorm" elupuu ümbruses. Ju

Vahest annab ühe inimese kuulamine rohkem, kui mistahes õpikutes, artiklites kaevamine... Budism on minu jaoks kahtlemata huvipakkuvamaid, kõnetavamaid ja targemaid usundeid. Kvantfüüsikaga kokkusulamine teatavas punktis annab teadusliku mõõtme. Just sellise, mis mulle kui agnostikule meeltmööda. Kuulake Sven Grünbergi. Kui struktuurselt ta mõtlustab. Kui täpselt ta raamatute, nulliõpetuse, enesearendamise ja veel väga mitme elu koostisosa kohta ütleb...

Ilusad ja olulised sõnad öeldi mulle hetkel, kui neid väga vajasin. Inimese poolt, kes mulle oluline ja kes kaaslasena (mitte varjuna) saadab mind tõenäoliselt saadab kogu elu. Hoolimata sellest, et me pole kohtunud silmast-silma pikki aastaid. Ta nimetas mind erakodseks, võimsaks ja targaks... Ja veelgi. Unustamatut... Ma ei pea ennast targaks levinud tähenduses. Ma näiteks ei suuda kunagi rääkida nii, nagu mõni - et kohe kui küsitakse, on vastused. Mul ei ole kohevastuseid . Tahan mõelda ja pigem kirjutan, kui vastan suuliselt.  Aga see, mis ju toimub ümberringi... ma olen sellistes kategooriates mõtlemisest nii väsinud ja ...keeldun.  Sellistes, kus puudub vaimsus, kus eetilisi tõekspidamisi vahetatakse nagu sokke ja on üks kuradimaigavatekeskpärastevarakapitalistide kamp, kelle ainsaks eesmärgiks on manipuleerimise abil isiklike eesmärkide täitmine. Projektipõhisus, meedia- ja rahasõltuvus.  Mind isiklikult panevad vastikusest judisema ükskõik, millised grupitrennid, kus inime