Hiljaaegu toimus kummaline intsident ühes majutusasutuses, kuhu pärast matka ööbima jäin.
Tagajärjeks oli ehmatus ja unetu öö. Administraator resümeeris minuga sõnavahetuses, et "küllap minusugune ei eksivat kunagi ja et ilmselt mul on olnud väga hea elu".
Algselt solvas mind administraatori väide, tundus et pidas silmas mind kui lumehelbekest või siidikäppa, kel kõik kandikul ette toodud. Hiljem, rahunenuna ja puhanuna mõtisklesin aga et… tõepoolest - mul on väga hea elu. Mul on kõik, mida vajan et hästi elada.
Mu elus on palju armastust. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.
Olen ümbritsetud lähedastest ja meievahelised suhted on suurepärased. See ei ole alati nii olnud, ent nüüd on.
Mul on ühe käe sõrmede jagu sõpru, kes on jäänud ja ajaproovile vastu pidanud. Meil on ühised väärtused. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.
Mul on huvipakkuv töö ja piisav sissetulek, et elada sellist elu mis meeltmööda. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.
Mul on uudishimu katsetada uusi, seniproovimata tegevusi ja õppida juurde uut. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.
Ma ei püüa rinda pista loodusega ja muuta asju, mis pole minu võimuses. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.
Mul on piisavalt tervist ja olen rahul oma keha ja meelega. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.
Nimekiri võib jätkuda, ent lõpuks ometi pani see mind mõtlema, et kellele võlgnen tänu kõikide õnnestumiste ja hea elu eest?
Kas ühiskonnale?
Poliitikutele?
Lähedastele?
Sõpradele?
Mõistsin, et mina ise olen enda õnne sepp ja saatuse valaja.
Olen lõpuks ometi (enese)teadlikult tänulik iseendale, et elan head elu. Mitte halba.
Comments