Ühel kevadel aastaid tagasi, käisin Kirna mõisas. Olime möödasõidul ja otsustasime sissepõike teha. Uksed olid avatud, ent hoones ei olnud ühtegi hingelist. Uudistasime ringi ja ronisime ka pööningule. Tühjad tooliread, hämarus, nagisev põrand ja õõvastav leid - ööbik oli hinge heitnud. Tagasi kevadvalgusesse jõudnuna ei saanudki rusuvast tundmusest lahti. Kogu hoonele kandus üle.
Miskipärast meenus see hetk, kui läinud nädalavahetusel käisin lahkunud Muusikutele pühendatud kontserdil.
Igavikuline armastus, mis siis et neid pole elavate seas. Silvit ja Slavkat juba mõnda aega. Riho.
Kõigil on erinevad mälestused. Üks on ühine - Riho ei pruukinud kogu esinemise vältel kordagi pilku tõsta, ometi oli ta hääl kõikjal. Ta valitses hinge. Nii on ta paljud mällu sööbinud.
Suur ja igavikuline armastus.
Päeva käes on nüüd käärid, ent tuvijäljed tuulepluusil jäävad.
Ka Videvikus ja Suures Roosas Tossus. Nii inglil kui sulil.
Aitäh, armastuse eest.
Muusikas oleme kõik koos.
Comments