Kõigest ja ei millestki

Varsti saab 1 aasta täis Loud Hailer`i ilmumisest. Mäletatavasti ostsin plaadi Amsterdamist, teel Linnule, et teha kaasa elu suurim seiklus. Oli ikka õige mitmed korrad plaadimasinas, kajas keset laintemüha.   

Võrratu Miles Davis.  Ammu läinud elavate hulgast, ent ometi nii kohal, ajatu, elus. It is love, not reason, that is stronger than death (Thomas Mann).

Glamrock ja David Bowie - kes neid suudaks lahuta! Kes üleüldse suudaks ette kujutada, mis imeasi on glamrock... kui poleks teda. Igavene mälestus!  

Talle meeldivad inglid. Mulle oli see võõrastav. Enam mitte. Kuidas iganes me ei nimeta taevaseid naudinguid...nad on olemas. .

See lugu on läbi aegade olnud parim pettumuste leevendaja. et siis... "pettumuste kiuste".

Marju Kuudi esitatud Raagus sõnade puhul tunnetan alati - mõned esitused võiks "külmutada" ja kristalliseeruda. Sest ühelgi kordajal ei õnnestu enamat anda ja öelda.

Mälestuseks. Et sain end Kuningannana tunda.

Progesõpradele ütleb rühmitus Emerson, Lake & Palmer kahtlemata palju. Seega - hästi ebatavaline lugu Greg Lake`ilt. Aga lõppude-lõpuks oleme ju kõik inimesed :) Ja seda nad (progemuusikud) kipuvad sooloprojektides kõik tegema - olema lihtsad inimesed. Miks ka mitte, eks ole.  

Mõned päevad tuleb ilusa(ma)ks mõelda. Õnneks on mul "kiirabi" olemas ;) 11.minutil seatud Rootsi rahvaviis kõlab nagu varajane barokk, mu meelest. Ilus. Loo sisu on tegelikult kurb... räägib sellest, kuidas imekaunis näkineid järvel seilanud noormehe oma valdustesse viib.

Üha pimedamaks kiskuvad päevad toovad meelde erilise valgusega filmi. Ka muusikavalik "Barry Lyndon"`is on meeldejäävalt täpne.