Kõigest ja ei millestki

Täna sattus sõrm lehkeüljele 249. Lynkeus: ...Kui troonil istuma end sead, siis kohe painutavad pead su ees, oh naistest ilusaim, nii taip kui rikkus, võim ja vaim. Kõik aarded siia kannan ma, kõik sulle ära annan ma. Mis varandus näis eile veel - mis tähtsus on sel meile veel? Nüüd ainult kross on kõige hind. Ah emand, alles siis, kui mind sul lahked pilgud puutuvad, taas aarded aardeiks muutuvad. -Johann Wolfgang Goethe- Tõlkinud August Sang

 Öökapi raamatud. Mul ei ole neid üldse palju. Üks korraga.Viimastel kümnenditel (oh, kui palju aastaid!) on olnud nii (kahanevas järjekorras): Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" Johan Wolfgang von Goethe "Faust" Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik" Kui ilusasti kirjutab Tõnu Õnnepalu   Mäletan, et kui raamatuke kümmekond aastat tagasi mu öökapile ilmus, oli sügis. Vist novembrikuu. Selles öösiniste kaantega kogumikus on kevade.  Igavene. Igas reas. Ja Bullerby lapsed. Öö tuleb, lapsed magavad, vaikus tuleb tagasi, ma ei tea kust- küllap sügavalt alt ja ülevalt kõrgelt. Vaikus lööb kõrvades kumisema. Valge Tara naeratus postkaardil on selgem ja värvid ta ümber kirkamad. Selle naeratuse paistel viivitan veel ja kirjutan mõne rea. Nendest ridadest ma mingis mõttes ju elan. Sellest naeratusest (teises mõttes) ka. Illustratsioon Mari Kaarma (J. Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik")

Tõnu Õnnepalu saatesari Klassikaraadios tõi meelde "hästi äraunustatud vana"-klassikalise muusika.  Meenus, et olen miskipärast muusikakuulamisest võõrdunud. Jah, muidugi... taustal mängib ju ikka. Aga analüüsides, erinevaid registreid läbi võttes...sedasi pole ma tükk aega enam klassikat kuulanud.  Äratundmine tuli, kui kuulasin 1. saadet Ernst Ennost. Fragmendid J.S.Bachi re-minoor kontserdist pani sõnad eriliselt särama ja lisasid sügavust. Sisekõrv läks kikki :) Teatud muusikateoste osade ja taktidega meenuvad kogetud hetked ja tundmused, mis valdasid palju aega tagasi.  Kuulan jälle, eelkõige oma lemmikuid. Püüan ka uut avastada.

Sel hooajal olen ette võtnud lillepeenarde korrastamise. See on suuremat sorti ettevõtmine, mille käigus tõmban labidateraga maha piirjoone, seejärel eemaldan murukamara, vean mättad paljanduma hakkava keldrimäe peale, tirin peenrasse uue täidise ja lõpuks paigaldan peenrale piirde.  Lause tuli pikk, aga seda on ka töö. Rassin juba kolmandat nädalat - mul on igasse päeva (v.a. nädalavahetus) oma normitöö - 3 kärutäit mättaid ja 3 täidist. Silmaga hinnates on jäänud veel 3 päeva jagu tegemist ühele peenrale. Kui olen eriti tubli ja kui jahedad kevadilmad ei luba veel istutustöödega alustada, siis jõuan vast ka teise peenra sama meetodiga ära teha.  Kogu tegevuse tingis see, et mu püsikud on kenasti paljunema hakanud ja sooviksid endile õhku ja ruumi juurde. Mu aed ei ole kultuurtaimedest pungil. Vastupidi - mulle väga meeldib sammal - kui imelised varjud tekivad hommiku ja õhtupäikeses! Ja kui hea on sel paljajalu astuda! Meenub J. Toominga "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja Juula

 Möödunud nädalavahetusel rändasin Nelijärve ja Valge Hobusemäe kandis. Täiesti spontaanselt sattusin lõpuks Albusse ja sealt edasi A.H. Tammsaare majamuuseumisse. Seekord jäi avastamata koht nimega Mõnuvere, kuigi... mitmeid korda sattusin suunavale teeviidale. Mis seal's ikka  - tuleb tagasi tulla,  taaskord...  Kõik mainitud paigad olid mõnusalt inimtühjad. Vaid paari matkaselli sai rajal kohatud. Linnulaul, metsakohin ja soojalt paitav päike - tõeline nauding ja puhkus pärast nädalast netikohtumiste rallit. Tänavuse talve märksõna oli minu jaoks "Aegviidu". Väga tõmbas sinnakanti. Vahest suisa ööhakul - lihtsalt -  ei suutnud lumevalguses magada, vaid tahtsin metsa! Sõbraga pakkisime teetermose ja võikud kaasa ning mõõtsime õige mitmeid kilomeetreid lumes sumades, pealambid teed valgustamas. Mul on teinegi väga hea moodus sundmõtete vaigistamiseks: hommikuvõimlemine. Ei midagi erilist, kui vaid asjaolu et enamiku võimlemisharjutustest sooritan voodis . Selle nõksu õpe

  Omaaegsest lektüürist "Blokaad" jäi meelde kirjeldus, kuidas kevadel ilmus turule müüki maakamar, välja kaevatud pommitabamuse saanud võitehase ümbrusest. Muld oli sedavõrd toitaineterikas, et spekulandid müüsid seda näljast nõrkenud inimestele.  Meil pole häda midagi. Nagu tuttav klahvpillimängija kirjutas ... Kõik on terved, kõht on täis ja eluase köetud… Ometi kord otsustasin katsetada taimede ettekasvatamist. Mu vanemad tegelesid külvi ja pikeerimistega niikaua, kui end mäletan. Vaatan, kas tarkus ja teadmine on kõrvade vahele kogunenud ja käteosavus omandatud. Kui miskit nihu läheb, siis on küsimise võimalus. Veel. Plaanin ära katsetada ka Maahommikus näidatud ssemnelindi tegemises. Ühe paki porgandeid ja teise rediseid. Kui kõik õnnestub, jagan ka siin.

Mõtted pärast lühikest puhkust ja ajahüpet. Koroonakriis, sanitaarkriis, väärtuste kriis, teadmiste kriis... Hetkel tundub inimesi vaevavat kõige enam teadmisvajadus.   Kes annab kõige õigemad vastused? Kas teadlased, poliitikud, posijad, ajakirjanikud? Me pole enam harjunud vastuseid mitte saama.  Arvamuste ja info paljusus on meie igapäev. Igaühel oma tõde ja vastused. Kunagi ütles keegi väga täpselt (vist Jüri Saar kui ta arutles süsteemiteooria vaatevinlikst), et teadmine ja arusaam et vastused puuduvad, on ka teadmine. Me ei suuda kõiki nähtuseid kirjeldadagi, saatiks siis mõista. Minu arust on see lohutav teadmine.