Kõigest ja ei millestki

Tahan oma blogimisaasta kokku võtta. Juhuslikult tuli jango.com netiraadiost just Yes`i Hearts ning selle loo mõjutusega mu viimane tänavuaastane postitus tulebki. Olen tänu blogimisele ja blogosfäärile 2008.a saanud väga eriliste emotsioonide osaliseks. Kulla Liana - ei unusta eales Su saadetist mulle. Tänan Sind ime eest, millesse mind pühendasid! Leelo Hiinamaal - hetked, mil forever-stop vedruvankris ja mujal maailmaasju lahkasime - need on mulle väga kallid. Meenutan Sind sageli ja loodetavasti kohtume taas. Tänan kõiki blogilisi ja lugejaid toetavate ja julgustavate sõnade eest, kui oma oskamatust, suutmatust ja kurbust oma lemmikutega toimetulemises teiega blogi vahendusel jagasin. Ei liialda - tänu blogide lugemisele ja blogimisele on minust saanud parem inimene. Tunnen seda. Rõõmustan jätkuva õppimis- ja adumisvõime üle:) Head vana-aasta lõppu ja kõige paremat teile uuel aastal!

Pühadejärgne letargia. Enamasti olen sõna otseses mõttes vedelenud. Sest on söödud ja sõidetud:) 24.-ndal võtsime ette retke Lõuna-Eestisse mu vanemate juurde. Ka Üliõpilane oli ühes - magas norinal tagaistmel. Põikasime ka Märjamaa surnuaialt läbi, kus kaasa lähedased. Surnuaed kihas inimestest. Aga tõttöelda ei tundnud midagi. Surnuaed on maise teekonna lõpu vormistus, aga kõnetavad ju mälestused... ainult et - neid ei tule enam juurde. 25.-ndal toimus perelõuna. Vennalapsed olid kahjuks tõbised ja nii ma vennaperet võõrustada ei saanudki. Aga ikkagi oli meid lõunalauas meeldivalt palju. Eriliselt jäi meelde pooleteiseaastane Mia, kes tuppa sisenedes joonelt kuuse juurde tõttas. See siiras rõõm, mis lapse silmist peegeldus, kui ta kuusesoksi ja värvilisi kuule paitas! Magusamenüü pärines suures osas blogidest: kuivatatud aprikoosid shokolaadis Triangli juurest ja itaalia shokolaadikook Kajakapesast . Kõigile maitses! Tänud! Eilne päev jääb samuti meelde - vestlesime pojaga. Kvinthääl

Ma pole kristlane. Seetõttu on jõulumüsteerium seondunud minu jaoks eelkõige faktiga, et päevad lähevad nüüd kukesammu võrra pikemaks ... seega valgemaks. Mulle meeldib valgus ja tähistan seda rõõmuga. Kuigi ... valguse/pimeduse vaheline varjude aeg on samuti elamisväärne. Täna on olnud piltide ja pildistamise päev . Vanade fotoalbumite päev:) Tuul ulub akna taga. Üks aasta hakkab jälle lõppema. Soovin teile, kes te mu mõtteid kõigest ja millestki kohta loete, lumevalgust südameisse! Pildi autoriks on Tiit Blaat ja pärit siit .

Kuulan taas klaverikontserte. Sel aastal tulidki nad kuidagi hilja:) Gould`i Bach`i, Gulda Mozart`it, Richter`i Tšaikovski`t ja Rahmaninov`i... Neist mulle piisabki. Nagu heade sõprade ja tuttavate kõrvale mingi aja jooksul enam lisandumisi ei tule, nii ka muusikas. Ma ei pea silmas seda, et ma uut, senitundmatut muusikat ei kuula ja endasse ei lase - lasen küll! Lihtsalt... nimetatud loominguga on tunnen end turvaliselt ja puhanuna. Ei pea otsitava leidmiseks pingutama helide rägastikus. Ei midagi melanhoolset, olgugi et sama kontserdi esitus oboel kõlab vivaldilikult kaeblikult. Gould`i versioon on aga täis kirgastust ja lootust... ja pisut ka kahetsust. Klaver on värviline pill. Ühte heli saab mõjutada palju.

Helveste langemist on selle kontserdi osa saatel hea vaadata. Või ka merd. Või üldse mitte midagi vaadata ja mõelda.

Loen blogidest ja kuulen ümberringi, et enam-vähem kõik on nakatunud pühadeelsesse saginasse. Aga mul ei tule ega tule vaimu peale. Otsisin küll küünalde kandelaabrid välja ja söögilaud sai pidulikuma katte, ent see on ka kõik. Kaasa oli metsast kuuse toonud. Viimastel aastatel on meil põrandavaasis olnud männioksad. Nüüd aga on 25.-ndal rohkem rahvast, sealhulgas lapsi oodata. Pole ka kingijahil käinud. Üleüldse... mulle ei meeldi niimoodi kohustuslikus korras kinke teha. Meeldib spontaanselt. Tujutu olen. Isal oli eile Tartus op. Täna intensiivis. Küllap läheb kõik hästi, ent... tahtsin talle haiglasse ise järgi sõita, aga olude sunnil ei saa. Otsutasime et läheb vend. Kui isa just 24. välja ei saa -siis saaksin sõita. Õnneks sajab õues laia lund. Hobude lakad olid paksult helbeid täis, kui neid talli kutsusin. Mozart kaalus talliukse juures pikalt, kas ikka siseneda või mitte. Nautis lumevalgust.

Pisut küll hilja, ent siiski - panen kirja loo möödunud pühapäevasest kohtumisest oma tüdrukutega. Tüdrukud on mu kursuseõed eesti filli päevilt. Jäime suhtlem esimeselt kursuselt. Elasime ühes ühikas, mitte küll toanaabritena, ent kuidagi juhtus nii, et just meil kolmel oli üksteisele palju öelda ja mõelda. Koos sõime end ühikaköögi praetud kartulitest ja Narva kohviku tuuletaskutest paksuks. Ja koos käisisme neid rasvavolte Russalka juures maha jooksmas:) Kui me pühapäeval T. möödunud sünnipäeva tähistamiseks taas kokku saime ta õdusas uues kodus, mõistsin, mis meid hoolimata erinevatest elustiilidest ja iseloomudest kokku liidab. Pühendumus. Meil kõigil on üks ühendav omadus - ükskõik, mida me mingil perioodil ei tee - teeme seda ülima põhjalikkuse ja pühendumusega. Oleme kirglikud inimesed. Ilmselt ühe ja sama veregrupiga:) T. naudib taas emarolli. Tema, kes omal ajal ja alal ühiskondlikult aktiivne, sotsiaalne, edukas jne oli. Tõttöelda, ei uskunud aastaid tagasi, et ta sell

Loen ja loen ja järjest udusemaks läheb. Kurjaks ajab kah, rsk. Kurjaks lähen sellepärast, et selle udu taga on üsna mitmed ja mitmed miljonid raha. Homme pean jälle üks paha inimene olema.

Sügis-talviti olen veendunud kampsiku inimene. Eriti rullakaelustega pullover tüüpi... sest siis ei pea salli kandma. Üldse ei meeldi, kui mul on mitu kihti riideid üll, sest tavaliselt hakkab siis palav või kaob midagi ära. Sall näiteks. Igal sügistalvel kaotan/unustan kuhugi maha vähemalt ühe paari kindaid, salli.... noja vihmavari kipub ka regulaarselt kaduvate asjade nimekirja liigituma. Seega pooldan põhimõtet, et vähem on tegelikult rohkem. Minu jaoks suisa praktliselt. Homme lähen kolleegidega aastalõppu keeglimängule ja seega revideerisin juba nädalavahetusel oma riidekapi sisu. Avastasin, et kõik mu lemmikpulloverid ja kampsikud on tumedat värvi ja sobivad pigem töökohtumisele, kui kusagile vaba aega veetma. Värvilised kampsikud on kõik amortiseerunud - näevad kantud ja lotakad välja. Ometi olen neid õigel temperatuuril ja villase pesuvahendiga pesnud. Samas pole mu värviliste kampsikute eluiga üldse teabmis vana. Vast paar aastat. Sellest järeldus - ei PTA ega Monton oska õig

Magusa jutu järele Dream Theatre kitarristi "magusalt" tehnilist ja puhast Washburni soundi. Kitarril, mis iseseisvalt ka värvi muudab:)

Olen nõukaaegne väljalase:) Seetõttu ongi minu jaoks aastalõpp selline aeg, mil kõike teha natukene rohkem kui tavaliselt. Endasse vaatamist, pidutsemist, tööd, perekondlikke koosviibimisi, kingituste tegemist ... maiustamist. Kõik need tegevused on aastati varieerunud, ent üks on permanentne - magusa manustamine. Aastalõpu lähenemise märgiks ongi minu jaoks piparkoogitaigna ilmumine kaupluste lettidele. Lapsepõlves kuulusin nende hulka, kes vähemalt 1 paki tainast niisama näppides vaikselt ära sõi. Praegu meeldivad mulle kodusküpsetatud piparkookide asemel õhukesed ja krõbedad poe omad. Olemas, ent kahanevad suure kiirusega. Teine kauss võiks olla täis mandariinide. Just nende magusate ja lahtise koorega (õige nimetus vist hoopis klementiin). Kommid... no muidugi šokolaadikommid. Lemmikuks on Ruslana pumatikommid. Jah, kahjuks ei õnnestu enam sugugi poliitiliselt korrektne olla, sest Kalevi kommide kvaliteet on allakäinud. Enam-vähem kõlbab tumerohelise paberiga Praline`, ent just &

Viitasin ka oma vanas blogis sellele loole . Ent enne töönädala algust on seda taas mõnusalt sugreeriv kuulata:) Pojaga pole vaatet kuu aega näost-näkku kohtunud. Sess ja bändimängud jne. Aga 25.12 toimuval perelõunal lubas platsis olla.

Raadiost juhuslikult kuuldud viisikatke tõi meelde järgneva. Aasta võis olla siis 1985.a. Alevi päevinäinud kultuurimaja, mis nädalalõpu diskoõhtuks "salapäraseks" vuntsitud. Olin teda spordivõistlustel kohanud ja paaril korral isegi mõned laused vahetanud. Tõkkejooksu teemadel:) Mis tollal eriti oluline - ta ei olnud kohalik! Nii seirasid teda pikkade tukkade alt (tollane mood:) mitmed kaunid silmapaarid. Mina mitte, sest polnud põhjust ega alust loota, et... minusugune kõhn, suure suu ja ninaga temasugusele huvi pakuks. Kui käima läks see lugu , seisis ta äkitselt mu ees. Mäletan täpselt neid tundeid - üllatus, uhkusega segatud rõõm ja ... hirm, et äkki on see mingi nali. Ei olnud nali, meist sai paar. Esimene suur kiindumus. Nii suur, et aastaid hiljem, abiellus olles, teda juhuslikult Tallinna sadamas kohates, olin endiselt segaduses. Nüüd aga - oleme abosluutselt erinevatesse suundadesse läinud. Imelik, kuidas teed lahku lähevad. Ühel päeval lihtsalt imestad - kuidas ol

Sompus ja rõskete ilmadega on hea mõtelda... suvest. Muidugi on see kaugel. Ent täna, töösse pausi tehes, Bonhamiga metsa minnes, tundsin kevade lõhna. Petekas jah, aga pikaaegse vihma järgne päike tekitas sellise fatamorgaana. Tegelikult on lood mu metsas kurvad. Palju on tormimurdu. Tänavune vihmane suvi lasi heinakõrrel kaua värske olla. Seetõttu ongi jäänud vahele mu sügisene lemmikaeg - esimese lume tõttu maha vajutatud kõrred, napilt külmetunud maapinnaga. Parim ratsamaastik. Praegu on aasad ja nõgesevõserikud lume tõttu küll lamandunud, ent igal pool lirtsub vastu vesi. Viimast hobudega metsaskäiku meenutavadki pilgeni vett täis kabjalohud. Ei midagi unikaalset - lihtsalt, tahaks Toscanasse! Küllap ma ühel päeval oma unistuse realiseerin, ent siiani on see üsna võimatuks osutunud. Nimelt, tahaksin seal olla kauem kui nädala. Olen oma unistust täitnud nii kultusfilmiga , kui erinevate casa`de vaatlemisega. Nii saab unistus järjest kindlama vormi. Pluss veel lugu Punasest liilias

Üldsegi mitte tahtes vähendada paljude inimeste katseid pimeda aja saabumisel "enda sisse vaadata", meeldib mulle ometigi igavese radikalisti Caran D´Ache blogist raamatusoovitusega kaasapandud mõte: "...S oovitan lugeda inimesel, kes tüdinenud filosoofilistest targutustest stiilis kes ma olen, miks ma olen, kust ma tulen, kuhu lähen ja mis on, khmkm, elu mõte..." Eluterve suhtumine. Minagi oma tunnetuste ja asitingute lõputus soos sumades üsna sama tõdemuseni jõudnud. Tüdimuseni filosoofilistest sisekaemuslikest targutustest. Milleni ma jõudsin? Tõde võib jahmatada:) Üks "ilus inime" olen, vot. Sest kole on möödas. Kole olemine võttis aega paarkümmend aastat. Kole olin enda arvates nii välimuselt kui sisemuselt. See esimene rõhus eriti... Aga nagu ma kunagi varem kirjutasin, leidus inimene, kes mind tollal aitas . Ta lubas uskuda ja usaldada. Selle "kohalejõudmine" võttis taas omajagu aega, ent nüüd on see lõpuks käes - ma armastan endas... en

Minu nimi on minu oma. Lihtne ja loogiline, eks. Kui pateetiliseks minna, siis - minu nimi on mulle ka püha. Ka see peaks lihtne ja loogiline olema. Aegade kestel on nimest huvitavaid vanasõnu ja ütlemisi saanud: Nimi ei riku meest! Kes annab nime ära, kaotab hinge! Aus nimi on enam kui raha! jne jne Lihtne ja loogiline peaks olema ka alljärgnev: * Mulle meeldib, kui inimesel teisele inimesele (või asutusele) midagi öelda on, siis ta esitab seda oma nimel. * Mulle kohe üldse mitte ei meeldi, kui inimesel midagi öelda on/ei ole, siis kasutab selles kontekstis MINU NIME. Ilma luba küsimata. See on argpükslik, ebaviisakas ja ka .... seadusevastane. Seetõttu mulle meeldib kohe väga-väga-väga, et Andmekaitse Inspektsioon on asunud tegema tänuväärset tööd internetis ilma andmesubjekti loata isikuandmete töötlemise suhtes. Kahe käega toetan seda ja minu nime kasutamine täiesti sobimatus kontekstis ilma minu nõusoleku ja teadmiseta - no oodaku kurikaelad, pahalased ja muidu küündimatud - tä