Skip to main content

Ilus ja kole

Üldsegi mitte tahtes vähendada paljude inimeste katseid pimeda aja saabumisel "enda sisse vaadata", meeldib mulle ometigi igavese radikalisti Caran D´Ache blogist raamatusoovitusega kaasapandud mõte:

"...Soovitan lugeda inimesel, kes tüdinenud filosoofilistest targutustest stiilis kes ma olen, miks ma olen, kust ma tulen, kuhu lähen ja mis on, khmkm, elu mõte..."

Eluterve suhtumine.
Minagi oma tunnetuste ja asitingute lõputus soos sumades üsna sama tõdemuseni jõudnud. Tüdimuseni filosoofilistest sisekaemuslikest targutustest. Milleni ma jõudsin? Tõde võib jahmatada:)

Üks "ilus inime" olen, vot. Sest kole on möödas. Kole olemine võttis aega paarkümmend aastat. Kole olin enda arvates nii välimuselt kui sisemuselt. See esimene rõhus eriti...

Aga nagu ma kunagi varem kirjutasin, leidus inimene, kes mind tollal aitas. Ta lubas uskuda ja usaldada. Selle "kohalejõudmine" võttis taas omajagu aega, ent nüüd on see lõpuks käes - ma armastan endas... enamust. Muidugi on päevi, kus ma endaga hädas olen... halvana meenun endale näiteks selle aasta esimesel päeval, kus mul klõps ära käis ja kaasa lõpuks koju jõudes oma riideid koos taksojuhiga paarikümne meetri raadiusest kokku korjas.... Ja ka täna olin kole, kõrgendades kolleegi peale häält... Ent see ei liiguta mu alustalasid.

Raske on siis, kui olles endiselt kole, valetad end ilusaks. Siis on halb, väga halb. Ja võib samuti kesta pikka aega. Samuti järgiproovitud. Ellu jäin. Ja nüüd ahmin kõike. Teine katse.... avardunud silmavaatega. Kõik on põnevam, sügavam ning avastamisrõõmu ja -hämmeldust jagub.

Comments

Anonymous said…
Mina end ka enam suurt ei üllata.;) Ja olen suht õnnis... kõigun oluliselt vähem kui enne ja paljud asjad, mis mind enne väga närvi ajasid, ei puuduta enam üldse. Selles mõttes on ilus olla neljakümnendates!
Heli said…
Noh, siinkohal saan kaasa noogutada: "Ma tean, mida te tunnete":)
Just nende närviminekute kohapealt - uskumatu, kui palju oli neid enne... ja kuivõrd tühised need praegu näivad.