Skip to main content

Unisus

Pühadejärgne letargia. Enamasti olen sõna otseses mõttes vedelenud. Sest on söödud ja sõidetud:)

24.-ndal võtsime ette retke Lõuna-Eestisse mu vanemate juurde. Ka Üliõpilane oli ühes - magas norinal tagaistmel. Põikasime ka Märjamaa surnuaialt läbi, kus kaasa lähedased.
Surnuaed kihas inimestest. Aga tõttöelda ei tundnud midagi. Surnuaed on maise teekonna lõpu vormistus, aga kõnetavad ju mälestused... ainult et - neid ei tule enam juurde.

25.-ndal toimus perelõuna. Vennalapsed olid kahjuks tõbised ja nii ma vennaperet võõrustada ei saanudki. Aga ikkagi oli meid lõunalauas meeldivalt palju. Eriliselt jäi meelde pooleteiseaastane Mia, kes tuppa sisenedes joonelt kuuse juurde tõttas. See siiras rõõm, mis lapse silmist peegeldus, kui ta kuusesoksi ja värvilisi kuule paitas!
Magusamenüü pärines suures osas blogidest: kuivatatud aprikoosid shokolaadis Triangli juurest ja itaalia shokolaadikook Kajakapesast. Kõigile maitses! Tänud!

Eilne päev jääb samuti meelde - vestlesime pojaga. Kvinthäälestusest:) Jaanuaris-veebruaris tulevad ka esimesed kontserdid kolmel kitarril Tallinna erinevates jazzklubides. Ootan põnevusega.

Täna püüan hobudega retke metsa ette võtta. "Päästerõngas", mis heast-paremast tekkima hakkab, vajab mahakõndimist. Kontakt välisilmaga vaja taasluua - esmaspäeval peab veel tööasjadega tegelema...

Üks abivahend selleks on ka allolev laul:)Kahtlematult - minu jaoks kõige sensuaalsem meeslaulja:)

Comments

Kajakas said…
vat kui vahva :), ma ise kogun ka suurema osa retsepte ja ideid blogidest või nami-namist :)
Anonymous said…
Tore jah. Kokaraamatud ei mõju kunagi nii inspireerivalt kui teiste inimeste katsetused, tundub mulle vähemalt.
Heli said…
Absoluutselt tõsi.
Minu arust on retseptide jagamisel blogi vahendusel virtuaalselt reaalne mekk mann...

Mu positsioon kokana paraneb pidevalt;-)