Skip to main content

Neljapäev

Raadiost juhuslikult kuuldud viisikatke tõi meelde järgneva.

Aasta võis olla siis 1985.a. Alevi päevinäinud kultuurimaja, mis nädalalõpu diskoõhtuks "salapäraseks" vuntsitud. Olin teda spordivõistlustel kohanud ja paaril korral isegi mõned laused vahetanud. Tõkkejooksu teemadel:) Mis tollal eriti oluline - ta ei olnud kohalik! Nii seirasid teda pikkade tukkade alt (tollane mood:) mitmed kaunid silmapaarid. Mina mitte, sest polnud põhjust ega alust loota, et... minusugune kõhn, suure suu ja ninaga temasugusele huvi pakuks.

Kui käima läks see lugu, seisis ta äkitselt mu ees. Mäletan täpselt neid tundeid - üllatus, uhkusega segatud rõõm ja ... hirm, et äkki on see mingi nali. Ei olnud nali, meist sai paar. Esimene suur kiindumus. Nii suur, et aastaid hiljem, abiellus olles, teda juhuslikult Tallinna sadamas kohates, olin endiselt segaduses.
Nüüd aga - oleme abosluutselt erinevatesse suundadesse läinud. Imelik, kuidas teed lahku lähevad. Ühel päeval lihtsalt imestad - kuidas oli võimalik, et üldse midagi ühist oli.

Comments

lagrits said…
Minule toovad ka mõned lood sarnase sisuga mälupilte. See ongi rohkem vist mingi naiste värk? Vähemalt ma ei mäleta, et mu mees kunagi mäletaks midagi seoses muusikaga.
Heli said…
Hea tähelepanek, Lagrits! Kui mõtlema hakata, siis tõesti ei meenu tuttavaid mehi, kes seoses muusikapalaga mõnd mälupilti kirjeldaks. Meeldiv erand on ses suhtes Punane Hanrahan:)