Pealkiri on laenatud "Maalehest" (Laurits Leedjärv), sest täpselt nii on ja jääb aegade lõpuni. Tähti vahin järjest enam - sai pikal merereisil harjumuseks.
Viimati imetlesin tähistaevast paar päeva tagasi, kui läbi suvekopli, kohati puusadeni ulatuva lume sumasin, et metskitsedele (neid on tänavu rohkelt) hobuste talvemoonast näpistatud kraami viia. Väsisin ja viskasin end selipidi lumme, tähed ümber siramas. Kui vaikne ja hea! Külmumise surm pidavat üks kauneimaid olema.
Maailm on vahepeal hulluks läinud...
Võib-olla see tundub nii vaid mulle ja põlvkonnale. Me ju vananemas. Ilmselt ka surmapelglikumad kui mõni teine generatsioon. Meile kõigile on lihtsalt hakanud koitma tõsiasi, et õppimise, töölkäimise ja laste kasvatamise kõrval on miskit veel.
Kui Tõnu Aav'a uskuda - tema nimelt väitis Maalehele (jälle!-on ikka üks tark leht!) antud intervjuus, et ei karda ENAM surma. Et kunagi kartis ja arutles lähedaste sõpradega sel teemal. Aga nüüd ammu enam ei mõtle sellele. Elujulguseni tuleb kasvada, areneda. Meil kõigil.
Tundsin lõpuks blogimisest puudust.
Õigemini, igatsus blogija Thela järgi tõi mind taas valget ekraani põrnitsema.
Sodomiidi armsalt õrn ja haavatav maailmanägemine inspireeris ka.
Effbeendus oma pealetükkivuses ja infomüras on end samuti ammendanud.
Ja veel - kõigest hoolimata olen elujõuline.
Tugevam kui kunagi varem? :)
Rohkem vist põhjendusi enda jaoks vaja pole.
Ahjaa, enda poolt kirjapandud lugusid on hea lugeda ja möödunud aegu meenutada. Kirjasõna täpsusega. Juhul, kui keegi kõigest ja ei millestki kirjutatud blogi veel lugemas käib - aitüma! Olen tagasi.
Viimati imetlesin tähistaevast paar päeva tagasi, kui läbi suvekopli, kohati puusadeni ulatuva lume sumasin, et metskitsedele (neid on tänavu rohkelt) hobuste talvemoonast näpistatud kraami viia. Väsisin ja viskasin end selipidi lumme, tähed ümber siramas. Kui vaikne ja hea! Külmumise surm pidavat üks kauneimaid olema.
Maailm on vahepeal hulluks läinud...
Võib-olla see tundub nii vaid mulle ja põlvkonnale. Me ju vananemas. Ilmselt ka surmapelglikumad kui mõni teine generatsioon. Meile kõigile on lihtsalt hakanud koitma tõsiasi, et õppimise, töölkäimise ja laste kasvatamise kõrval on miskit veel.
Kui Tõnu Aav'a uskuda - tema nimelt väitis Maalehele (jälle!-on ikka üks tark leht!) antud intervjuus, et ei karda ENAM surma. Et kunagi kartis ja arutles lähedaste sõpradega sel teemal. Aga nüüd ammu enam ei mõtle sellele. Elujulguseni tuleb kasvada, areneda. Meil kõigil.
Tundsin lõpuks blogimisest puudust.
Õigemini, igatsus blogija Thela järgi tõi mind taas valget ekraani põrnitsema.
Sodomiidi armsalt õrn ja haavatav maailmanägemine inspireeris ka.
Effbeendus oma pealetükkivuses ja infomüras on end samuti ammendanud.
Ja veel - kõigest hoolimata olen elujõuline.
Tugevam kui kunagi varem? :)
Rohkem vist põhjendusi enda jaoks vaja pole.
Ahjaa, enda poolt kirjapandud lugusid on hea lugeda ja möödunud aegu meenutada. Kirjasõna täpsusega. Juhul, kui keegi kõigest ja ei millestki kirjutatud blogi veel lugemas käib - aitüma! Olen tagasi.
Comments