Olin mõnda aega taaskord ühe tutvumisportaali liige.
Nende suhtlusportaalidega on mul mingi oma kamm.
Nende suhtlusportaalidega on mul mingi oma kamm.
No ikka kammide-kamm. Teatud liiki suhtlemisvaegus. Nimetan seda tinglikult "arutlusvaeguseks". Mingi hälve raudselt:)
Tegelikult - ega ma väga hästi teagi, mis mind aeg-ajalt sunnib enda kontot kusagile avama. Ühelt poolt on isu teada saada, kuidas süsteem üles ehitatud ja töötab. Teisalt, on kindlasti natuke põnev pimedalt suhelda ja kolmandaks, igal taoliselt "reisult" saan ma uusi mõtteid ja tundmusi. Ega ma väga kaua pead ei murragi, kui konto avan. Lihtsalt, ju siis kompenseerin hetkel midagi või kedagi.
Tegelikult - ega ma väga hästi teagi, mis mind aeg-ajalt sunnib enda kontot kusagile avama. Ühelt poolt on isu teada saada, kuidas süsteem üles ehitatud ja töötab. Teisalt, on kindlasti natuke põnev pimedalt suhelda ja kolmandaks, igal taoliselt "reisult" saan ma uusi mõtteid ja tundmusi. Ega ma väga kaua pead ei murragi, kui konto avan. Lihtsalt, ju siis kompenseerin hetkel midagi või kedagi.
Küll aga "põgenen" peatselt, kui minult hakatakse midagi nõudma. Olgu nõudmisobjektiks pilt, kohtumine või mistahes muu nõue. Kui sellega eriti järjepidev ollakse, siis sulgen enda järelt ukse.
Seekord sain eriti resoluutse nõude piltide osas. Erakordseks tegi selle nõudmise mehe profiili juurde märgitud aastad, mida polnud üldse vähe - tervelt 51. Me polnud omavahel ridagi kirjutanud ja ei teadnud temast halligi. Karm tekst pildi osas tegi mind mõtlikuks. Kas tõesti usuvad inimesed pildimaailma? Nooruses on see mõistetav, ent küpses - vananevas eas?
Või tähendab see ülimat pealiskaudsust?
Ükski tardnunud poos ei selgita midagi. Mitte midagi.
Hääled, viivud, liikumine, silmapilk - see kõnetab.
Üks pilt ei asenda mitte kunagi päriselus laustud 100 sõna.
Minu jaoks mitte.
Seekord sain eriti resoluutse nõude piltide osas. Erakordseks tegi selle nõudmise mehe profiili juurde märgitud aastad, mida polnud üldse vähe - tervelt 51. Me polnud omavahel ridagi kirjutanud ja ei teadnud temast halligi. Karm tekst pildi osas tegi mind mõtlikuks. Kas tõesti usuvad inimesed pildimaailma? Nooruses on see mõistetav, ent küpses - vananevas eas?
Või tähendab see ülimat pealiskaudsust?
Ükski tardnunud poos ei selgita midagi. Mitte midagi.
Hääled, viivud, liikumine, silmapilk - see kõnetab.
Üks pilt ei asenda mitte kunagi päriselus laustud 100 sõna.
Minu jaoks mitte.
Run, Forrest, run:)
Comments