Ats Miller rääkis ühel ilusal päeval Klassikaraadio saates "Quo vadis?", et inimeste populatsioon on Maal ületanud kriitilise piiri. Olemasoleva ~7 miljardi inimese asemel suudaks maakera Euroopas ja P-Ameerika tarbimisharjumustega toime tulla 1,5-2 miljardi inimesega. Et hetkel püsitakse ühes tükis vaid tänu Aasiale ja L-Ameerika riikidele, kus kapitalistlik elumudel ja tarbimisharjumused veel maad pole võtnud.
Hüpet ei ole ja ei toimu ka enne, kui maalähedane mõtlemine lõppeb. Liiga kammitsetud mõtlemisviisid ja suunad ei vii meid uuele tasandile. Elatakse "vaikses eneseteostuse" rütmis.
Õhku on vaja.
Õhku on vaja.
Olen tema mõttearendusega väga päri. Nii on. Mingis punktis sulavad kokku ka kõige helgemad ja edasiviivamad mõtted, teod. Kuivetuvad ja kärbuvad nagu rohelus põua ajal. Miks see nii on?
Samas ootavad ju kõik midagi või kedagi. Messiast, ülestõusmist, ufosid, armastust, tervenemist, õnnelikku elu... Ootust aitavad täita väiksemad eesmärgid nagu tegelemine oma hobide ja uskumustega, pühendumine tööle ja karjääri edendamisele, keskendumine tervislikule toitumisele ja kaalulangetamisele... jne jne.
Aga ikkagi ei juhtu midagi suurt.
Samas ootavad ju kõik midagi või kedagi. Messiast, ülestõusmist, ufosid, armastust, tervenemist, õnnelikku elu... Ootust aitavad täita väiksemad eesmärgid nagu tegelemine oma hobide ja uskumustega, pühendumine tööle ja karjääri edendamisele, keskendumine tervislikule toitumisele ja kaalulangetamisele... jne jne.
Aga ikkagi ei juhtu midagi suurt.
Olgu üles tähendatud.
Comments