Ega sellest raamatust olegi mul võimalik kunagi kokkuvõtet kirjutada. Ei oskaks.
Neelan ja mälun end tasapisi sõnadest (ja sõnatagustest) läbi.
"(eelnenud lõigus on jutt masina mälust veatöötlemise protsessis, H.)...
Etem kui päris mälu, sest too õpib ehk ränga drilli hinnaga küll meeles pidama, aga mitte unustama..."
Kunagise suurblogija Ramloffi kirjutistest on jäänud meelde arutelud ratsionaalsest ja irratsionaalsest mõtteviisist. Mitmed Umberto Eco raamatud tegelevad sarnase temaatikaga.
Mis aga kogu kaadervärgi müstilisse nihkesse keerab on arusaam, et kunagi pole selget jagunemist ja rollide jaotumist. Üks element võib olla nii see, kui teine luues uusi paradigmasid ja mudeleid mõtlemises.
Mis aga kogu kaadervärgi müstilisse nihkesse keerab on arusaam, et kunagi pole selget jagunemist ja rollide jaotumist. Üks element võib olla nii see, kui teine luues uusi paradigmasid ja mudeleid mõtlemises.
Selle eripära taipamine on ka põhjus, miks ma mõni aeg tagasi otsustasin mitte laskuda vaidlustesse, mis juhitud ratsionaalsest või irratsionaalsest mõttemudelist. Seda eelkõige juhtudel, kui ma inimesi tegelikult ei tunne. Sest kunagi ei tea, mida ta unustada ei suuda.
Omadega vaidlen küll, sest nemad teavad (olen usaldanud) ja mina tean (mind on usaldatud).
Comments