Spordist

Uue (pole veel ju aastatki täis!) liikumisharrastusega seoses meenus mu varasem ... seda ei saagi tegelikult  "harrastuseks"  nimetada. Olin nimelt "paljutõotav" noorsportlane kergejõustikus. Treenisin vahepeal suisa 2 korda päevas. Põhialadeks sprindid, tõkkejooks ja kaugushüpe. Mulle meeldis... õigemini, see oli elustiil. Treeningud ei tundunud mitte kunagi tüütud, igavad või rasked. Võtsin seda kõike tollal pigem kui mängu? Tulemused olid kiired tulema - ei olnud ühtegi võistlust, kust tühja käega koju oleksin tulnud.Rekordid. Kutse liidu noortelaagrisse ja spartakiaadile.

Nojah, ja treener - tõeline eeskuju ja autoriteet! Kiitis mind moel, mis mind end erilise ja kordumatuna tundma pani. Oskas oma ametit parimas tähenduses. 

Mis juhtus? Juhtus see, et treener osutus ka "paljutõotavaks" ja ta siirdus aspirantuuriõpingutele. See oli tohutu löök mulle, olime hakanud treeninguid tegema suunal "seitsmevõistlus". Tuli uus. Tema eesmärk oli teha minust keskmaajooksja. Öäkk... kui tagasi mõtlen nendele maanteejooksudele alevikust väljaspoole, jalad vihmamärjad, veremaitse suus. Tulin trennist ära. Huvi kadus täielikult.

Kergejõustik ja ka sport üldisemalt ei huvita enam absoluutselt.

 Joosta ei taha enam kunagi elus.

Aga treenerisugust õpetajat pole kaua kohanud. Kuidas ta küll oskas teha raskest töös lõbu ja kasvatada enesesse usku selliselt, et see ei oleks kinnisidee? 

Aga vot täiskasvanute balletiga tegeledes olen tunnetanud "vana treeneri kohalolekut".
Seda tahtsingi öelda.

Läinud nädalal mainis tunnis üks nooruke neiu, et "jalalöök ei tule tal välja, sest ta on seda aastaid kergejõustikus teistmoodi teinud". Minul ka :) Ja nägin teisigi sarnasusi - õlad jne. Aga küllap lihased lasevad vanadest harjumustest lahti.