Olen teinud algust ühe loobumisega. Püüan mitte hukka mõista, aga ka mitte mõista. Jätan hinnangu andmata ja otsuseta, kui tegu pole minuga seotud.
Mingist elujärgust alates (ilmselt kunagise õnnetusjuhtumiga seonduvalt) hakkasin liiga palju ümbritsevat analüüsima. Algselt püüdsin tuvastada ümbritsevaid ohte, et neid aegsasti maandada. Ikka sammu võrra määramatusest ees olles. Aju aga on teatavasti plastiline organ. Analüüsimeetod kandus üle igale alale. Kaasinimeste (tuntud ja tundmatute) sildistamiseni, nende kohta otsuse langetamiseni. Eelkõige muidugi siis, kui minu ja nende tegevused ja väärtused kokku ei lange. Kuniks mingil hetkel toimus kataklüsm ja arusaamine - kohutavalt kurnavad ja tunnetust lõhkuvad on sellised meelemängud, pidev hindamine ja otsuse tegemine - ajalehte lugedes, kellegi steitmente kuulates, tegevusi nähes. Must vari kogu päeval.
Muidugi aitab (minu jaoks ajutiselt) selle vastu füüsiline liikumine, mõtete suunamine teisele rajale. Kundalini meditatsioonid on väga tõhusad.
Lõplikule mõistmise ja lahtilaskmise suunas mind aga karma-teooria.
Ekslikult tajusin karmat senini saatuse sünonüümina, mida ta oma olemuselt tegelikult pole.
"…Läänes mõistetakse karmat tihti ekistavalt kui saatust või ettemääratust. Ent kõige parem oleks seda vaadelda kui põhjuse ja tagajärje eksimatut seaduspära, mis valitseb kogu universumit.
Sõna "karma" otsene tähendus on "tegu" ja karma tähendab ühtaegu nii tegudes peituvat varjatud väge kui ka meie tegude tagajärgi. Karmat on mitmesugust: ühe rahva, linna või üksikisiku karma. Kõik need on omavahel keerukas seoses.
Mida tähendab karma lihtsamalt võttes? See tähendab, et kõigel, mida me oma keha, kõne või meelega teeme, on vastavad tagajärjed. Iga tegu, ka kõige tühisem, kannab endas juba tagajärgede alget. Buddha ütles: Ära vaata halbadele tegudele läbi sõrmede üksnes seetõttu, et need on väikesed - ka pisim säde võib maha põletada mäekõrguse heinakuhja. Ära vaata väikestele heategudele läbi sõrmede arvates, et neist pole mingit kasu - ka väikestest veepiiskadest saab suur anum lõpuks täis…"
Kuidas eristada head ja halba tegu? See tundub esmapilgul kerge. Tegelikult on selle üle pead murtud juba Aristotelese aegadest alates. Meie sajandil tegeleb hea ja halva teguviisi eristamisega vooruseetika, mis keskendub üksikisiku moraalsele iseloomule. Minu jaoks avab kõige paremini avab vooruseetika teemat Louis P. Pojman õpik "Eetika. Õiget ja väära avastamas".
Comments