Dudjom Rinpoche hoiatab meid ühe lõksu eest:
"Teisest küljest võite meeleharjutuste käigus kogeda ähmast poolteadvusel olekut, omamoodi triivivat seisundit, nüri unelemist nagu oleks teile kott pähe tõmmatud. See pole midagi enamat kuu mõttetu hägus stagnatsioon. Kuidas sellest välja pääseda? Raputage end ärkvele, tõmmake selg sorgu, hingake liisunud õhk kopsudest välja ja suunake tähelepanu selgesse ruumi, et oma meelt värskendada. Kui jääte stagneerunud seisundisse, siis ei saa te edasi areneda. Seetõttu tuleb iga kord niisuguse tagasilanguse ilmnedes oma meel ikka ja jälle klaariks teha. Oluline on olla nii tähelepanelik kui võimalik ja jääda nii valvsaks, kui suudate.
Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" (Kai Vassiljeva esmatõlge ingl.k.)
Mulle meeldib aeg-ajalt sattuda Kumusse. Avastan igakord midagi uut. Alles mõned aastad tagasi leidsin tee sisehoovi ja vaimustusin. Nagu suurlinna oaas, üliõpilaslinnak. Põnev arhitektuur, linnulaul, leidlikud vaated. Paar kuud tagasi avastasin mäepealse lifti, enne olin ikka treppe kasutanud. Jälle uus ja huvitav.
Seekord võtsin ette taas oma lemmikkorruse (III) ja V.
Kaks korrust korraga on piir, kus veel tajud ärksad ja märkamisvõime olemas. Põnevaim aeg on 19.sajand. Need vanad paigad ja inimesed, mis uuel ajal moondunud teistsuguseks… osad siiski äratuntavad, näiteks Narva maantee, vanemad inimesed. Kortsud ja vananemine teeb meid sarnaseks eelkäijatega, Portreemaalid on eksponeeritud värskelt, suursuguselt ja köitvalt - vist oli "Puri" selle näituse nimi.
V korrusel võlus Läti päritolu kunsntiku looming, nime ei mäleta aga pildid on meeles. Läbi klaasakende kumas päikeseloojang. Võimas ja unustamatu.
Puhas sõõm värsket õhku.
Comments