Mulle meeldib ja sobib, kui omavahel jagatakse parimat.
Sõna otseses mõttes sulan ja armastan siis, kui seda tunnetan.
Olgu selleks siis palukesed, muusika, hetked, tunded...
Äratundmine on innustav ja edasiviiv.
Võib ju mõelda, et mis seal ikka rasket... tehtav ju.
Aga pole nii. Siinkohal tulevadki mängu inimese loomus ja harjumused.
Kui soovid jagada parimat, siis see tähendab eeltööd ja olemist... nägemise ja kuulamisoskust, kasvatust, kasvamist ses suunas. Ka "geneetilist koodi", ilmselt.
Kõigile polegi seda antud. Ja ei loe siinkohal ei Jungi ega Freud`i klassifikatsioonid. Rääkimata primitiivsematest tõlgendustest.
Ja pole mõtet anuda, nõuda, tahta eksitavat. Jagajaid ongi ääretult vähe. Jagajale ei tohiks kunagi vaid näpud, tühjad pihud jääda... jagamiseks on vaja vähemalt kahte.
Kõik sõltub kuulmise-, nägemise- ja tajumisoskusest.
Miskipärast peetakse parima jagamiseks kinkimist...olgu siis lillede, mingite esemete jm materiaalse näol. Mitte üldsegi tahtes kingituste andmise ja saamise rõõmu kahandada, väidan et see pole võrreldav hetkede ja tunnete jagamisest tuleneva rõõmu- ning rahulolutundega.
*******************
Mida aasta edasi, ei suuda ma oma aiast lilli noppida. Tõttöelda, on mul ka alati kahju lilledest, mis kinkimise eesmärgil varrelt maha võetud. Üürike ilu, mis varsti prügikastis... saamata viljuda, seemet külvata. Niitudel käies mõne õie siiski nopin, et jääksid meelde mõtted, mis meelestusid. Aga järjest harvem.
Lillede juurde tuleb ise minna, mitte nad enda juurde tuua.
Sellised mõtted täna hommikul, kui koertega metsarajalt niidule jõudsime.
Comments