Prana

Võtangi ette.  

Mis siis, et on sellised ajad...
Minu aeg ja unistus. 

Õigupoolest, ei oska ma end praeguse ajaga kuidagi suhestada. Üsna kaua aega juba. Mu maailm on väga väikeseks sulanud või õigemini, kontsentreerunud.  Silmapiir on selge, lame. Muideks, ongi lame - tõdesin juba siis, kui kaugel ja kaua purjetasin... Ringina plaanitud teekond on praktiliselt võimatu, eriti kui krüssata. 

Inimene plaanib, tuul juhib. 

 Ilus unistus seegi - jätta ühel päeval kõik ja taaskord minna edasi, edasi ja edasi.

Aga praegu olen õhevil. Mu kirjavahetusse on ilmunud palju uusi mõisteid: geoalus, arhitektuurne vaade,  eelprojekt, plaatvundament, ehitusluba jne. Püüan end kurssi viia ja aru saada. Põnev aeg. Küsisin isegi FB-st nõu ja saingi ja kui head! Selgus, et naisi-ehitajaid on teisigi. Mis siis, et elu jooksul olen haamrit pidanud väga vähe käes hoidma. Ja kirvest. Akutrelli mitte kunagi.