Mul on nüüd kaks koduigatsust.
Niipea, kui autonina ühte või teise suunda sean, hakkan igatsema kohalejõudmist. Koju.
See mäng rutiiniga...et iga kord kui lahkud, tead et tuled kord jälle.
Sätid voodi end ootama, pesed nõud, koristad...
Ühest kohast teise kulgemine on nagu "trips-traps-trull" või "laevade pommitamine" - tuleb süstida rohkete rekkade vahel, aga Taibu toob mind kenasti-turvaliselt alati pärale.
See hetk kui koduuks paistma hakkab...
Amur ja Aura.
Theo ja Elton.
Kõrged iidvanad rannamännid.
Siis ma kohe tean jälle, kes ma olen ning kuhu kulgen.
Vääramatu jõuga.
Comments