Kohal

Olen õige mitu aega siinolemist harjutanud.
Uus ja köitev. Uurime teineteist. Iga päev on erinev.
Laintel on sarnane kolmkõlaline muusika nagu oli ka Vahemere ääres paiknevas kääbuslinnakeses San Vincenzos. Ookeanilainetel on pause rohkem ja ff kõlab olenevalt rannikust. Kui on kaljused madalikud, siis seda "pabahhi" ei aja ühegi mere lainete muusikaga segi. Olen paaril hommikul ja õhtul lasknud laintel jalgu paitada.
 Nad tõepoolest teevad, seda... pai. Neil hetkil olen meeletult õnnelik. Kõik peatub ja lihtsalt on. 

Mind on juba õpetatud teadma, mil luiged tulevad... mis suunast ja ajal. Tegelikult, siin on kõike nii palju ja koguaeg, et juhtub parim... aega pole olemas.
Nii ma lihtsalt satun "õigel ajal õigesse kohta"... ja siis näidatakse ning olen alandlik vaataja-kuulaja...

Mu parim seltsiline on linavästrik. Ilmselt tema pesitses eelmisel aastal ehitusjärgus maja katuse räästas. Tänavu on ta püüdnud kogu kevade vältel akekendest sisse pressida. Algul suisa ehmatasin hoo pärast, millega ta aknasse rammis. Et kole kahju, kui sedasi lõpu leiab. Riputasin tuulekelli, linte, kleepisin linnukleepse - mitte midagi pole aidanud. Lõpuks tegin kõik aknad seebiga kokku... no on harvemaks jäänud see koputamine. 
Või on leidnud uue pesitsemise koha.

Igal hommikul ta sealt igatahes õnnelikult välja vupsab ja juhatab mind.

Randa.

Tema juurde.

Ei tea veel ta nime. 

Aga ta on olemas. Kindlamast kindlam.