Mul on Eestis hea elada.
Eesti loodus on imeline.
Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan.
Aga.
Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes.
Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad.
Las ma seletan.
Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet.
Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav.
Paraku on nii, et see ilming on nakkav, levib, paljundab end sotsiaalmeedias, kommentaariumides... Enese teadmata või teadlikult soovitakse olla "teejuhiks", ent saadakse lõhestajaks või moraali solkijaks. Mida massiivsem manitseja, seda suurem manitsetavate hulk.
Manitsemisest ähvardamiseni, ultimaatumi esitamiseni on üksainuke tilluke samm... tunnetan mina.
Ma ei taha seda enam oma ellu. Ma ei taha olla manitsetav, pidevalt korrale kutsutav. Ma ei taha vahest üldse, et mu "poole vaadataksegi". Ärge sekkuge mu ellu. Ma ei usu manitsemise efekti - see on tüütu ja... alandav kuskilt maalt.
Mis võimalus mul on? Sulgeda silmad ja kõrvad? Eralduda? Vihtuda oimetuseni trenni teha, klapid peas nagu enamus?
Mulle meeldiks oma vaikuse soovist kuidagi teada anda, et keegi pihta ega valesti aru saaks. Umbes nii nagu mediteerijatel kombeks märki kanda : "Olen Vaikuses" ("I am in Silence").
Telefoni ja e-posti saaks samuti häälestada taolisele "lennurežiimile" :)
Ega minust sellises olekus muidugi valijat ka pole, oh seda elu-elukest...
~~~
Hardo Pajula sõnastas tabavalt probleemi artiklis "Õhtupoolik õues":
_________________________
* manitsema ‹37› [EKSS]
pehmelt noomides, õpetades mõjutama, sõnadega korrale, ka eluviisi parandamisele kutsuma. Ülevaataja manitseb lohakaid töömehi. Pastor manitses kantslist kogudust. Manitses mehi kojuminekule, tööd jätkama. Manitses vastuhakkajaid mõistlikkusele, kuulekusele. Arst manitses teda voodisse jääma, vaikselt lamama. Isa manitses poisse korralikult käituma, tülitsejaid leppima. Laps teeb ulakusi, kuid ema ei keela, ei manitse. Ta sai tihti lohakuse pärast manitseda. Ütles lärmajaile mõne manitseva sõna. Ema muudkui manitses, et ära tee seda ja ära mine sinna. Manitsesin Villemit, et ta rahaga kokkuhoidlikum oleks. „Olge head lapsed ja kuulake õpetajate sõna!” manitses ema. Keelusildid manitsevad ettevaatlikkusele, eeskirjadest kinni pidama.*Ühel keskhommikul viib ta kõik aeda, manitseb vaikseks ja tähelepanelikuks. M. Traat.
Eesti loodus on imeline.
Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan.
Aga.
Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes.
Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad.
Las ma seletan.
Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet.
Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav.
Paraku on nii, et see ilming on nakkav, levib, paljundab end sotsiaalmeedias, kommentaariumides... Enese teadmata või teadlikult soovitakse olla "teejuhiks", ent saadakse lõhestajaks või moraali solkijaks. Mida massiivsem manitseja, seda suurem manitsetavate hulk.
Manitsemisest ähvardamiseni, ultimaatumi esitamiseni on üksainuke tilluke samm... tunnetan mina.
Ma ei taha seda enam oma ellu. Ma ei taha olla manitsetav, pidevalt korrale kutsutav. Ma ei taha vahest üldse, et mu "poole vaadataksegi". Ärge sekkuge mu ellu. Ma ei usu manitsemise efekti - see on tüütu ja... alandav kuskilt maalt.
Mis võimalus mul on? Sulgeda silmad ja kõrvad? Eralduda? Vihtuda oimetuseni trenni teha, klapid peas nagu enamus?
Mulle meeldiks oma vaikuse soovist kuidagi teada anda, et keegi pihta ega valesti aru saaks. Umbes nii nagu mediteerijatel kombeks märki kanda : "Olen Vaikuses" ("I am in Silence").
Telefoni ja e-posti saaks samuti häälestada taolisele "lennurežiimile" :)
Ega minust sellises olekus muidugi valijat ka pole, oh seda elu-elukest...
~~~
Hardo Pajula sõnastas tabavalt probleemi artiklis "Õhtupoolik õues":
".....Selle tagajärjel on kõlbelise elu asemele tulnud poliitilis-moraalne õhustik, mis moraliseerib poliitika ja politiseerib moraali. «Kes vaidleks selle vastu, et eelarvamused, võlad või liigjoomine on halvad asjad?» kirjutab Minogue. «Iva on aga selles, et pole valitsejate asi meile ette kirjutada, kuidas me elama peame. Nad juba oma võimu rakendamiselgi piisavalt tüütud, kui nad aga veel ka kantslisse ronivad, muutuvad nad täiesti väljakannatamatuks. Meil ei ole põhjust kahelda ka selles, et kõlbelise elu riigistamine on esimene samm totalitarismi suunas..."
* manitsema ‹37› [EKSS]
pehmelt noomides, õpetades mõjutama, sõnadega korrale, ka eluviisi parandamisele kutsuma. Ülevaataja manitseb lohakaid töömehi. Pastor manitses kantslist kogudust. Manitses mehi kojuminekule, tööd jätkama. Manitses vastuhakkajaid mõistlikkusele, kuulekusele. Arst manitses teda voodisse jääma, vaikselt lamama. Isa manitses poisse korralikult käituma, tülitsejaid leppima. Laps teeb ulakusi, kuid ema ei keela, ei manitse. Ta sai tihti lohakuse pärast manitseda. Ütles lärmajaile mõne manitseva sõna. Ema muudkui manitses, et ära tee seda ja ära mine sinna. Manitsesin Villemit, et ta rahaga kokkuhoidlikum oleks. „Olge head lapsed ja kuulake õpetajate sõna!” manitses ema. Keelusildid manitsevad ettevaatlikkusele, eeskirjadest kinni pidama.*Ühel keskhommikul viib ta kõik aeda, manitseb vaikseks ja tähelepanelikuks. M. Traat.
Comments