Jätkan ka sellel aastal.
Õigupoolest, tegin taas algust läinud aasta augustis, mil sirutusvajadus ja igatsus balletitundide järgi võitu sai.
Surusin maha kehvapoolse füüsilise vormi (kannatan käelihaste närvipõletike all), pisitasa hinge pugeva raske- ja kurvameelsuse ning mugavustunde ning otsisin üles trikood, sussid ... ning püüan vähemalt kahel korral nädalas jõuda neljandale korrusele, et varvastele tõusta.
Uskumatu, ent ligi kuuajalise taastreenimise järel kadusid kaelakangus, nimetet närvipõletik ja kirgastus ka vaim (vähem aega lollustele ja tühja-tähjale mõelda, eks ta ole). Nüüd on nii, et kohutavalt tühi tunne on, kui pole 2 nädalat järgimööda tundidesse jõudnud. Tean juba, et lihas "jahtub" väga ruttu maha.
Igatahes olen võtnud nõuks pikalt kiinduda ja jätkata kuniks vähegi võimalust.
Meid, keda normaalsed inimesed passi soovitaks vaadata, käib balletitundides omajagu. Vist isegi üsna võrdselt noortega. Tekitab sooja, vandeseltslasliku tunde...
Mu lemmikõpetaja Irina juhendamisel olen alles nüüd, pärast 3-aastast tegelemist (ja 2-aastast pausi) mõistnud , kuidas õigesti plie'd, tendu'd teha. Igas tunnis õpin miskit uut enda jaoks, millele järgmine kord keskenduda.
Mulle meeldib, et põhirõhk on lihaste tekitamisel - sinna, kus neid loomupäraselt pole... kogu välispidisus jõuab lihaste teadvusse hiljem. Treeningud on küll rasked, ent võrreldes septembriga pole enam mingeid valusid, vaid mõnus surin... Ja kui ma oktoobriks olin taas võimeline jalga stangele tõstma/sirutama/venitama - olin nii tohutult õnnelik! Enamasti valdabki mind pärast tundi soe rahulolutunne. Seda pole üldse vähe... vastupidi, väga palju on... olen tänulik.
Või veel! - sammuda laupäevahommikul peegelsaali soojendust tegema, Irina valitud J.S.Bachi tšello süit taustaks...
Postituse pealkiri on Irinalt - tema austus balleti ja inimkeha vastu on imetlusväärne - ja see väljendub kõiges, s.h õpetussõnades.
.... ja loomulikult on mu igapäevane vaatamisvara instas VaganovaWorld.
Õigupoolest, tegin taas algust läinud aasta augustis, mil sirutusvajadus ja igatsus balletitundide järgi võitu sai.
Surusin maha kehvapoolse füüsilise vormi (kannatan käelihaste närvipõletike all), pisitasa hinge pugeva raske- ja kurvameelsuse ning mugavustunde ning otsisin üles trikood, sussid ... ning püüan vähemalt kahel korral nädalas jõuda neljandale korrusele, et varvastele tõusta.
Uskumatu, ent ligi kuuajalise taastreenimise järel kadusid kaelakangus, nimetet närvipõletik ja kirgastus ka vaim (vähem aega lollustele ja tühja-tähjale mõelda, eks ta ole). Nüüd on nii, et kohutavalt tühi tunne on, kui pole 2 nädalat järgimööda tundidesse jõudnud. Tean juba, et lihas "jahtub" väga ruttu maha.
Igatahes olen võtnud nõuks pikalt kiinduda ja jätkata kuniks vähegi võimalust.
Meid, keda normaalsed inimesed passi soovitaks vaadata, käib balletitundides omajagu. Vist isegi üsna võrdselt noortega. Tekitab sooja, vandeseltslasliku tunde...
Mu lemmikõpetaja Irina juhendamisel olen alles nüüd, pärast 3-aastast tegelemist (ja 2-aastast pausi) mõistnud , kuidas õigesti plie'd, tendu'd teha. Igas tunnis õpin miskit uut enda jaoks, millele järgmine kord keskenduda.
Mulle meeldib, et põhirõhk on lihaste tekitamisel - sinna, kus neid loomupäraselt pole... kogu välispidisus jõuab lihaste teadvusse hiljem. Treeningud on küll rasked, ent võrreldes septembriga pole enam mingeid valusid, vaid mõnus surin... Ja kui ma oktoobriks olin taas võimeline jalga stangele tõstma/sirutama/venitama - olin nii tohutult õnnelik! Enamasti valdabki mind pärast tundi soe rahulolutunne. Seda pole üldse vähe... vastupidi, väga palju on... olen tänulik.
Või veel! - sammuda laupäevahommikul peegelsaali soojendust tegema, Irina valitud J.S.Bachi tšello süit taustaks...
Postituse pealkiri on Irinalt - tema austus balleti ja inimkeha vastu on imetlusväärne - ja see väljendub kõiges, s.h õpetussõnades.
.... ja loomulikult on mu igapäevane vaatamisvara instas VaganovaWorld.
Comments