Klaveripäev

Täna on klaveripäev. Üsna harva olen käed klaviatuurile pannud ja heli tekitanud. Vast vaid ühe käe sõrmedel saab neid hetki lugeda. Kuigi... tänu lapselapse suurele huvile klaveri vastu on neid hetki isegi sagedamini kui möödunud aastatel.
Mu kunagine abimees. Hingesoojendaja.

Kuulan aga küll. Sageli!
Klaverimuusika paneb mu hinge helisema nii nagu ei ükski teine instrument. Mõistan tema keelt, tema mängijat ja mängitut.

Glenn Gould. Mul on heameel, et jõudsin temani piisavalt vara et tema loomingut kuulata, põhjalikult süvenedes... nii nagu armastajale kombeks.

Lugesin intervjuud "Inhaling music For all of My Life"pianist James Rhodes'iga , kus ta ütleb Glenn Gould 'i mängustiili kohta järgmist:
....

He reminds me of Beethoven, who wrote that immortal line, ‘There will be many emperors and princes. There will only ever be one Beethoven.’ He [Gould] just didn’t give a fuck. He was the closest thing classical music had to a rock star. He believed in playing music in a way that no one had the bravery or insight to play it. I mean listen to his cadenza to the last movement of Beethoven’s first piano concerto...