Skip to main content

Hõbelennu jutt

Nagu ma paar postitust tagasi kirjutasin, toimus meil lennu kokkutulek ning selle raames pidi igaüks kirjutama loo teemal 25 aastat hiljem.
Minu lugu sai selline.

Äraütlemata raske on endast ja oma saavutustest kokkuvõtet kirjutada. Arvan, et kogu meie (hõbe)lennu liikmetel on sama tundmus. Esiteks, … me pole enam nii bravuurikad kui vanasti ja teiseks, on väike hirm on taoliste  kokkuvõtete ja joone allatõmbamiste ees.
Aga eks ma püüa enda poolt tunnetatud paratamatust võimalikult tõepäraselt edasi anda.J

                Lihtne pole olnud. Kui Karksi-Nuiast lahkumise ajale tagasi mõelda, siis olin ikka väga hädine ja saamatu. Suur tükk turvatundest oli puudu. Õnneks ei kannata loodus tühja kohta ja nii kohtusin üsna pea oma abikaasaga, kellega sel kevadel tähistasime 23.-ndat pulma-aastapäeva. Temaga kohtumine… Mul vedas väga ja tõttöelda peangi Tema leidmist kõige suuremaks õnnestumiseks oma elus, sest „…muusika ja Sa, ma mõlemasse armund…”. Siiani.

                Meil on üks poeg,  kes tänaseks päevaks on üliõpilase staatuses, sammudes muusika radadel nagu ta isagi. Tema on meie kõige kallim varandus, see on selge. Teda on lihtne armastada, sest ta on meile hea laps olnud. Temaga kohtumised on ta töö ja õppimise tõttu viimasel ajal üsna harvad, ent seda väärtuslikumad ja igatsetumad.

                Alates 90-ndate lõpust oleme perega elanud linna lähedal maal. Oleme taastanud 19.sajandi lõpust pärineva rehielamu ja vabad hetked kuluvadki loodust imetledes ja maaelu elades. Lisaks ühisele muusikahuvile seob meid abikaasaga hiljuti tärganud kirg hobusekasvatuse vastu. Eeei… see ei tähenda seda, et meil on suur hobusekasvandus või midagi sellist. Kaugel sellest. Meie juurde lihtsalt „sattusid” kaks hobust ja nii see on ja jääb niikaua, kui füüsiliselt jaksame. Hobused on, teadagi, suurepärased pingemaandajad ja truud sõbrad.  Nii nagu kaukaasia lambakoeradki, keda oleme kasvatanud ~15 aastat. 
Töötanud olen peamiselt avalikus sektoris, viimased 7 aastat IT alal.  

                Kui kakskümmend viis aastat ilusasti kokku võtta, siis jah, kõike on olnud. Nagu inimeste elus ikka – nii muresid kui rõõme. Rõõme õnneks palju-palju rohkem. Elutee on ristunud põnevate ja heade inimestega. Mu mõlemad vanemad on elus ja hea tervise juures. Mu vennalapsed juurutavad traditsiooni igal suvel meie juures „maal” suvitamas käia, tänu millele saan olla kutsutud „Tädi Heli”-ks. Mulle on viimastel aastatel osaks saanud erakordselt kirkad hetked armsa pinginaabri, naabritüdruku ja parima lapsepõlve sõbrannaga kohtudes…

..Ja ma ise olen mitmeid aastaid järginud kutset ja südamesoovi – vanematekodu külastamise järel peatun alati korraks Karksi-Nuia lossimägedes, kus ringi jalutades meenutan kuldseid ja hõbedasi aegu.




Comments

ritsik said…
Ilus lugu, tundub, et jumal on sind sinu teedel hoidnud.
ps eelmise postituse kohta- Karksi-Nuia polegi Pärnust nii kaugel...
helle said…
Armas!
Eriti vahva, et igas lauses on ka minu jaoks käegakatsutav mõte sees...