Skip to main content

Veel natuke...

....vabadust ja siis tagasi tööle. Ei teagi, mis saab - olen stabiilselt 9-ni maganud hommikuti ja poole ööni üleval olnud. Eks tule teise ajaaarvamisega harjuda. Puhkuse lõpu ja tööajale ülemineku esimeseks tähiseks saab mul seekord.... prillide muretsemine.
Jah, mul väike miinus on süvenenud ja lugemisel saanud täitsa häirivaks.
Juba eos tean, mis prillikandmise juures kõige suuremaks stressiallikaks - prillide kadumine. Just täpselt samasugune vidin nagu mobiiltelefon, autovõtmed, rahakott jne - mille põhiomaduseks oskus end ära kaotada...
Niiet, kui keegi teab vilistavaid prille, siis  - andke mulle märku.
Puhkuse ajal sai minust ka tubli jalgrattur -püüan nädalas 100 km läbi sõita. Raske on, seda-enam et alguses ei osanud ma rohkete käikudega miskit peale hakata ja sain korralikud lihaskrambid:) Nüüd olen juba pisut edasiarenenud ja sõit on muutunud nauditavamaks. Aga üks väike tõus ja jääb rajale ning selle vallutamine nõuab endiselt tahtejõudu. Vaikselt oigan seda "võttes". Pärast on aga väga hea tunne... Selle tunde saavutamine on pingutust väärt.

Comments

Eve Piibeleht said…
Mina soovitaksin pigem lühinägelikkuse kirurgilist korrigeerimist. Ei jõua ennast ära tänada selle eest, et seda omal ajal tegin. Operatsiooni raha on ammu ostmata jäänud prillide arvelt mitmekordselt kaetud.
Heli said…
Hmm...see variant on täiesti mõeldav. Vaatab, mida silmakliinik kostab. Tänud alternatiivi eest, Thela!