Lõpetasin reedest töösuhte. 13 aastat avalikus sektoris on tegelikult pikk aeg. "Holy crap" ütles mu kursusevend, kui kuulis et nii kaua olengi riiki teeninud:)
Ütleks iseteadvalt (ma ju võin seda endale lubada!) selle 13 aasta peale nii, et riik on nüüd selgeks õpitud ja aeg on miskit muud teha. Vajan päris tõelist muutust ja miskit, mis "sütitaks kõhus leegi" (üks FB sõber märkis tabavalt enda töösuhte lõpetamise kohta).
Tegelikult on paljusid mu tutvusringkonna tööealistest inimestest tabanud katarsis. Mitmed vahetavad töökohta või lõpetavad töösuhte Eestis sootuks. Ilmselt on ühelt poolt põhjuseks Eesti väiksus ja "särasilmsete" projektide vähesus, s.t rutiin, tölplus ja väsimus saabuvad kiiremini. Teine põhjus on minu arvates tööandjate oskamatus ja tahtmatus töötajaid motiveerida. Õpingud sotsiaalteaduste magistrantuuris on mind nimetatud teise järelduseni viinud:). Mudelid ja meetodid, mida personalijuhtidele jt kantslitest jutlustatakse on igapäevases elus rakendamiseks küsitava väärtusega. Samas on neid mudeleid usinamate poolt hakatud ellu viima, analüüsimata kellele ja miks.
Minul sai siiber mõlemal põhjusel. Ja ma ei salli kaksikmoraali ning konformsust.
Nädala pärast uued väljakutsed erasektoris. Skeptikutele ja hoiatajatele - läbirääkimised käisid juba kevadest alates ja otsus on igati läbi kaalutletud:)
Seni ehk 1 nädal kavatsen teha kõike ja ei midagi:
- poole päevani voodis kui vähegi võimalik
- kui ilm lubab, siis ratsutan
- käin jalutuskäikudel kahe kaukaaslasega (tõsine koormustrenn, s.t. üle 100 kg paelte otsas:)
- lõpetan sügisesed aiatööd (kasvuhoone ja peenramaa korda!)
- nokitsen magistritöö jm kooli asjade kallal
- ujun-ujun-ujun
- võib-olla loen isegi raamatut?!
Niiet - igati lukuslik värk.
Ütleks iseteadvalt (ma ju võin seda endale lubada!) selle 13 aasta peale nii, et riik on nüüd selgeks õpitud ja aeg on miskit muud teha. Vajan päris tõelist muutust ja miskit, mis "sütitaks kõhus leegi" (üks FB sõber märkis tabavalt enda töösuhte lõpetamise kohta).
Tegelikult on paljusid mu tutvusringkonna tööealistest inimestest tabanud katarsis. Mitmed vahetavad töökohta või lõpetavad töösuhte Eestis sootuks. Ilmselt on ühelt poolt põhjuseks Eesti väiksus ja "särasilmsete" projektide vähesus, s.t rutiin, tölplus ja väsimus saabuvad kiiremini. Teine põhjus on minu arvates tööandjate oskamatus ja tahtmatus töötajaid motiveerida. Õpingud sotsiaalteaduste magistrantuuris on mind nimetatud teise järelduseni viinud:). Mudelid ja meetodid, mida personalijuhtidele jt kantslitest jutlustatakse on igapäevases elus rakendamiseks küsitava väärtusega. Samas on neid mudeleid usinamate poolt hakatud ellu viima, analüüsimata kellele ja miks.
Minul sai siiber mõlemal põhjusel. Ja ma ei salli kaksikmoraali ning konformsust.
Nädala pärast uued väljakutsed erasektoris. Skeptikutele ja hoiatajatele - läbirääkimised käisid juba kevadest alates ja otsus on igati läbi kaalutletud:)
Seni ehk 1 nädal kavatsen teha kõike ja ei midagi:
- poole päevani voodis kui vähegi võimalik
- kui ilm lubab, siis ratsutan
- käin jalutuskäikudel kahe kaukaaslasega (tõsine koormustrenn, s.t. üle 100 kg paelte otsas:)
- lõpetan sügisesed aiatööd (kasvuhoone ja peenramaa korda!)
- nokitsen magistritöö jm kooli asjade kallal
- ujun-ujun-ujun
- võib-olla loen isegi raamatut?!
Niiet - igati lukuslik värk.
Comments