Üks pilt

Kellakeeramine on viinud õhtutest valguse. Sestap üritan hommikuti, enne tööleminekut kopsud maa- ja metsaõhku täis tõmmata.
Esimesed hallaööd panid metsa tarduma ja krõbisema. Linde polnud. Täielik vaikus. Vaid koerte ja minu astumise hääled.
Ühel hommikul, kodust lahkudes vaatasin juhuslikult üle õla tagasi.... ja tardusin isegi. Koduõu oli vasttõusnud päikese kullasäras, taamal päevitasid hobused... samuti tardpoosis....ja kõnniteel istusid liikumatult mu kaukad.
Jah.
See jääb meelde surmatunnini ja kunagi näen seda pilti, usun sellesse.


                                                THEO                 MOZART
                                                                  BO
                                                                  NH
                                                                  AM

                                                                   BE
                                                                   TT
                                                                    Y