Skip to main content

Santlaager ma olen...,

Hetkel ilmestab hommikuid ja päevi enim Riho Sibula Emajõe delta blues. Loost kostuv (enese)iroonia hoiab n.ö ree peal:)

Kui kõik on määratud kiiva kiskuma, siis nii see ka läheb. Noil päevil kaob tavaliselt kõik. Alates asjadest, ajatajust kuni isikliku katuse sõitmiseni välja. Need päevad algavad tavaliselt sellega, et ärgates ei leia üles (.) oma juukselõksu (..) mobiiltelefoni, sest see on tühjaks saanud ja varjab end teadmata kohas (...) autovõtmeid, mille leidmiseks vaja läbi otsida kõikvõimalikud taskud - nii talliriiete, käekottide kui muud võimalikud ja võimatud kohad. Ja otsimine ajab hirmus närvi.

Ja siis ma jään töö juurde hiljaks... mis tähendab seda, et mul pole enam autot kusagile normaalselt parkida... koosolekule sisenedes saavad osaks hukkamõistvad pilgud, et meil ju kõigil sama hommik jne jne.

Sellistel päevadel on tavaliselt vaid üks võlu. Tallilõhn. Loomad. Neile need seigad ei mõju. Õnneks. Piisab vaid sõrmed pehmetesse karvadesse kaevata ja tunda, kuidas rahu sinusse voolab.
"...Ma oleks võinud olla ju hobune..."


Ja muidugi peab olemas olema see üks ja ainus inimene, kes viitsib ära kuulata, mõista. Aitäh Sulle!





Comments

Millie said…
So Sweet! - Thanks!