Skip to main content

Saamatu

Jätk halisemise lainelt.

Mõningate oskuste puudumine käib närvidele.
Hetkel on suurim probleem see, et ma ei oska autosse aknapesuvedelikku panna. Ei osanud seda õieti ka eelmisel autol. Probleem hakkab pihta  juba sellega, et ma ei saa kapotti lahti.  Pusides ja logisedes lõpuks õnnestub, ent aeg jookseb... Teiseks, ei leia ma üles seda krdima konksu, kuhu kaas kinni panna. Ja lõppude-lõpuks saabub pingetipp sellega, õige kork oleks maha kruvitud ja vedelik sisse valatud.  Paar harva kogemust on näidanud, et suudan enda kontorirõivad kogu protseduuri vältel mõnusalt ära mäkerdada. Noja millal muul ajal ma avastan, et klaasipuhastusvedelik on otsas - ikka kuhugile teel olles, kusagile kiirustades..

Sestap abistas vedeliku juurdevalamisega kaasa ja olen sellega ta surmani ära tüüdanud. Nüüd ta teatas, et ma PEAN selle iseseisvalt selgeks saama ja et ta enam ei vala:)  Et see on elementaarne oskus, mis peab autojuhil olema. No muidugi... täitsa õige jutt.

Õnneks oli täna lumi... viskasin lund tuuleklaasile:P   Sain mõnevõrra seda momenti edasi lükata. Püüan homme koduriietes ja päevavalges asja selgeks saada.  See kapoti lahtitegemise koht oli mäletamist mööda kusagil automargi taga ja sealt tuli võtmega sudida. Loodan, et vedelikku akusse ei vala.

Tankida õnneks oskan.

Comments

John Smith said…
ega's midagi... kõik märgid näitavad (esialgu ühe) uusmeremaalase vajalikkusele ;)
lagrits said…
Mina pelgasin ka pikka aega, jubedalt pelgasin, aga nüüd valan vett ja õli vabalt täiesti õigetesse aukudesse. Ühel suvel juhtus nii, et isast ei olnud enam asja, mees elas kaugel, sõpru ei olnud ka alati käeulatuses ja nii pidingi ise mehiseks hakkama. Minu jaoks oli tõrge ilmselt psühholoogiline, sest tehniliselt pole seal tegelikult midagi keerukat.
Eriti naljakas oli vee- ja õlikallamist rasedana teha, mehed bensiinijaamas tunnustavalt jõllitamas, kuidas üks väike naine üle suure kõhu graatsiliselt kapoti all ukerdab :)
Aga lund olen minagi visanud - kord sai vedelik lihtsalt täiesti poe- ja tanklavabal teelõigul otsa ning ees sõitsid veoautod...
Lõpuks sain tänu fotograafist sõbrale ühel tööreisil teada ka nipi, kuidas valada vett nii, et kanistrist voolaks sujuvalt mitte lonksudena - nimelt tuleb kanistrit õige nurga all hoida.
Ükskord panime sõbrannaga tagavararatta alla kottpimedal novembriööl. Ainus valgusallikas oli mobiiltelefon. Selle peale me muidugi ei tulnud, et autot edasi lükata - 100 m kaugusel oli üks tänavalatern. Igatahes oli sellest ajast mul alati taskulamp autos :)
Samas ei sega omandatud oskused unustamast, kas konkreetsel autol on kütuseluuk vasemal või paremal pool ning ma suudan vähemalt ühel korral 20st tankurile valest külest läheneda :D
Heli said…
John S. - tehtud!
Reede õhtu möödus karjusmarjalise Vichar`s Choice juues, kümneid kordi Pink Floydi Comfortabley Numb kuulates ja kaasale telefoni nuuksudes, et... eeeei jakššša.
Tulemus: peaaegu unetu öö kohutava joogijanuga. Aga kaisus ja kaitstud:)

Täna hoopis parem tunne.
Heli said…
Vot-vot, Lagrits - just see "psühholoogiline tõrge" on mulle samuti saatuslikuks saanud. Ma mängin erinevaid stsenaariume enne läbi, kui asi korgi avamiseni ja vedeliku kallamiseni jõuab... ja tavaliselt on neis stsenaariumeis vale kork ja vedelik:)
Aga alates tänasest tegin kogu protseduuri järelvalve all KOLM KORDA läbi. Tundub, et võin seda ka nüüdsest kinnisilmi teha. Näis!

Tegelikult...tankimisest meenus, et suvel helistasin paaniliselt kõik autopeded läbi, sest tankisin tanklas, kus olid khmm... teistsugused pildid.

Ja ma olin tõeliselt hirmul, et tankisin bensu asemel hoopis diislit. Õnneks nii ei läinud.

Aga vähemalt olen kursis, et on olemas selline asi nagu mootoripesu.
John Smith said…
Ohjah... head asjad tunduvad siin ilmas ilma minuta juhtuvat.
Heli said…
J.S., reedeõhtu on ju sedavõrd "püha" ja plaanid on kõigil tehtud. Seetõttu ei söandanud Sulle helistada.
Või nagu üks mu hea tuttav tabavalt ütles, kui teda reede õhtul kell 17 paiku klaasikest veini jooma meelitasin - "kulla inimene, reede õhtuks on kõigil AMMU oma joomaplaanid tehtud"...:)

Seepärast helistasingi Sulle ükskord jub hommuku kaheksa paiku...
muusake said…
Minul on ka ,,psühholoogiline tõrge,, autojuhtimise ees üldse. Pealegi on nad ju nii suured loomad. Kui, siis peaksin alustama mõne õige tillu linnaautoga...aga ja aga... ja aga... Ja nii ta ongi, et vajan siin maailmas toimetamiseks tasulist või tasuta autojuhti. Eriti möödunudsajandist! ;)