Skip to main content

Ei jaksa

Tõesti, tõesti - see on viimaste aegade otsuseks vormumas. Ma tõesti ei jaksa pidevate kärbete tingimustes töötada  ja järjest uusi ja uusi ideid läbi töötada ja võtta vastu suuri lisakohusutusi (töid), milleks mind värvatud pole ja mille eest ei mind ka ei tasustata. Ei jaksa olla n.ö universaalne töötaja - mahud  on liiga suured ja ma tahan support-team`i. Mis on olematu. Ja ma ei jaksa oodata. Olen kannatamatu teatud asjades.

Ei jaksa, olgugi et tean - eesmärkide elluviimiseks on vaja jaksata.

Aga kelle eesmärgid? Ja milleks?

Need on küsimused, mis mind viimasel ajal  vaevavad. Pole enam missioonitunnet.... maha jätmas  on see tunne. Siiani on jeanne d`arcilik visioon või tahe/usk mind paksust ja vedelast läbi vedanud. Või... kui korrektsem olla ja viimasaegseid termineid kasutades, siis - väga kõvasti kärbitud on see tunne.

"Lõpeta see kõik. Nüüd ja kohe." on mu  hea tuttava soovitus.

Hea tuttav, kes töötas kuulsas X asutuses. Ta lasi end vallandada, tundes pärast seda seika hirmu ja ängi kuni Peterburi mnt hamburgeriputkani. Kuna ta elukoht asub Jüminda poolsaarel, siis on see häbematult-ahvatlevalt lühike emotsioon:) Võrreldes minu praeguse töökoorma ja sellest tuleneva ebainimlikult pideva pingetundega . Täna näiteks tahtsin niiväga kohtuda oma  Pinginaabriga. Oleme kohtumist sättinud 2 nädalat. JA MA JÄLLE EI JÕUDNUD. Ma ei jõua enam kuhugi ega midagi, mis mu endaga seotud. Vaid mu magamistuba. Seal saan olla üksi.

Mida küll teha?

Hakata lambaid ja hobuseid kasvatama? Miks ka mitte... Teha kusagil piiri taga lihttööd, võtta ettevõtluslaen ja hakata "projekti juhtima". See ei saa olla eriti palju keerulisem sellest, mida praegu teen:) Mingi kummalise x eesmärgi nimel...

Ja mitte keegi ei aita. Nuuks.


Ja mu pidepunkt hakkab samuti kaugenema- ei tea Sinust enam miskit, olenemata ..... Oled elus, loed mind veel?

Comments

lishu said…
siiski pisuke puhkus vajalik!
Eve Piibeleht said…
Eks see tunne tuleb aeg-ajalt kõigil peale. Et enam ei suuda, oska ega taha.
Muuseas, Soovis müüaks maalammast koos talledega ;). Nii armsad, et oleksin ise peaaegu ära ostnud. Aga siis tuli mõistus pähe, esiteks meil pole aeda ja mis siis, kui ma jälle nädalaks minema lendan...
Loodame uuele hingamisele.
KR said…
Kõik läheb mööda. Ausalt.
Võib olla on mu soovitus pisut irooniline, kuna tegin seda raamatut suht maha- aga proovib, äkki Sulle sobib- loe T.Saare Tee unistuste töökohani- saad vähemalt mõtteharjutusi.
Heli said…
Tänan lishu, thela ja Indigoaalane!
Tõesti vajaksin nii puhkust, pikemat kodus ja looduses olemise perioodi ja täiesti siiras usus loeksin läbi ka Indigoaalase soovitatud raamatu. Sest ma tahaksin end ise kah aidata:)
Jõuetustunne, mis aeg-ajalt valdab, teeb muret.
Khmm, eile õhtul saatsin südame rahustuseks CV-Onlines viite kuulutusele, mis tundus sobilik. Eks näis, mis sellest saab. Polegi tükil ajal töövestlusel käinud.
ritsik said…
ma loen seda raamatut praegu. Väga ei meeldi. Mulle sobis hästi raamat Langevari (või oli see vihmavari) kellelegi.. noh... ei tule meelde, vikerkaarevärviline langevari on kaane peal. Võin trafaretselt kilgata, et see muutis mu elu, mõni aeg peale lugemist ja enseanalüüsi leidsin endas julgust minna selle ukse taha kraapima, kus praegu päevast päeva istun.
Julgust!
Heli said…
Tundub, et pean ikkagi õppima kiikama neisse eneseabi õpikutesses:) Vihmavari kõlab turvalisemalt kui lange-, Ritsik:) Aga eks kõik olene situatsioonist!
Urmo said…
Kõlab, nagu puhkust oleks vaja. Nii min. 2 nädalat ja kuskil kaugel. Telefonita. Arvutita.