Kõige esimene live-kontsert, mida mul õnnestus näha ja kuulata toimus Prahas. Minu arvates võis see olla 1994.?. Kahjuks pole olemasolevatel fotodel ajatemplit.
Kontsert toimus Prahas ja bändiks - ACDC. Eestist läks täisbuss rokk-muusikuid ja muidu tuttavaid. Peale paari tuttava muusiku, ei tundnud kedagi, ent otsustasin siiski minna. Üksi, sest kaasa oli mäletamist mööda kusagil ära. Ja ega ta sellisest muusikast ka eriti vaimustu.
Reisi kestuseks oli planeeritud 10 päeva, lisaks kontserdile oli piisavalt aega Prahaga tutvumiseks ja paar päeva olime Karlovy Varys. Ilmad olid super, ühel reisikaaslasel õnnestus päiksepiste hankida ning haiglasse kukkuda , ootasime ööpäeva ta tervise paranemist enne kodutee algust.
Ma parem ei räägi reisist.... kõik vist ei kannatagi ülestähendamist:) Noh, võite ise arvata, mis juhtub kui rokimeelsed koos rändavad - heale õllele, veinile, becherovka`le, soodsatele hindadele lisandusid õige pea kõrvalnähud - üks rokkar oli tõsiselt hädas totaalselt ülespaistetanud jalgadega, üks paar pidi peaaegu et lahku minema jne jne. Draamat jagus.
ACDC live toimus ühes suures spordihallis. Inimesi oli kümneid tuhandeid. Juba sündmuse algus oli paljutõotav - käisime reisikaaslastega kontsertpaiga tagust areaali uudistamas... lugesime ära - 20 truck`i täit lavatehnikat (tornide viisi Marshall ampse). Umbes pool tundi enne kontserti algust algas kõrvulukustav lärm... kõikide ümberkaudsete kaupluste signalisatsioonide hakkasid tööle... saabus ~100-pealine Harley Davidsonide kamp.
Ja... kontsert ise. Olime koos ühe naisega (sõbrunesime reisu jooksul) põrandal, soojenduseks mängis kohalik bänd. Meie naabrusest levis magusat sigareti lõhna. Pakuti, võtsime vastu - väga mõnusa surina lõi sisse:)
Noja siis see algas. Mäletan, et suurel ekraanil kuvati tollaseid MTV ikoone - Beavis`t ja Butthead`i, kes püüdsid lavatagasusest uksest sisse murda. Uksel oli paljutähenduslik silt "Only for Crew" ja ACDC. Pärast "sügavmõttelist" dialoogi otsustasid B&B ikkagi uksele koputada. Uks avanes, uksel seisis lateksisse riietatud blondiin, automaat käes... Kuidagi nii see vist oli....igatahes ma mäletan seda nii:)
... tähtis oli see, et kohe läks käima lugu.. ikka seesama, mis mul allapoole kopeeritud. Saalitäis rahvast hullus momentaalselt.
Ma ei tea, kas tänu pakutud sigaretile, ent - ei tundnud kordagi väsimust kogu kontserdi jooksul. Hüppasin ja karglesin sisuliselt koguaeg:) Tumedad pikad juuksed lehvimas (püüan pildid skaneerida ja üle sriputada). Ainus asi, mis juhtus oli see, et palav hakkas. Seepärast trügisin vahepeal lava kõrvale, värsket õhku hingama ja suitsetama (jaa, tollal suitsetasin üsna kõvasti)! Taas sain üllatuse osaliseks - n.ö puhkealal askeldasid valgetes kitlites näitsikud - pakkudes tasuta vett ülekuumenenutele. Mõni valati suisa ämbritäie veega üle:)
Istusin kusagil seina ääres ja suitsetasin ja sattusin vestlema ühe mehega. Tutvusime - tuli välja, et ta oli muusikaajakirjanik, kes kontserttuurist reportaaži kirjutas. Kui tahtsin saali tagasi minna, küsis ta et ehk olen huvitatud lavaesisesse green zone`i tulema. Muidugi ma olin:) Tema lahkus sellega ei piirdunud - Highway to Hell ajal pakkus ta end võtab mind oma õlgadele. Vot see oli elamus! Ühtakki olin Angusele jt väga lähedal.
Naljakas, aga pärast seda kontserti lõppes ka huvi selle bändi vastu.
Lihtsalt - kõik oli avastatud ja kõik emotsioonid ära tarvitatud.
Aga vägev mälestus ikkagi.
Kontsert toimus Prahas ja bändiks - ACDC. Eestist läks täisbuss rokk-muusikuid ja muidu tuttavaid. Peale paari tuttava muusiku, ei tundnud kedagi, ent otsustasin siiski minna. Üksi, sest kaasa oli mäletamist mööda kusagil ära. Ja ega ta sellisest muusikast ka eriti vaimustu.
Reisi kestuseks oli planeeritud 10 päeva, lisaks kontserdile oli piisavalt aega Prahaga tutvumiseks ja paar päeva olime Karlovy Varys. Ilmad olid super, ühel reisikaaslasel õnnestus päiksepiste hankida ning haiglasse kukkuda , ootasime ööpäeva ta tervise paranemist enne kodutee algust.
Ma parem ei räägi reisist.... kõik vist ei kannatagi ülestähendamist:) Noh, võite ise arvata, mis juhtub kui rokimeelsed koos rändavad - heale õllele, veinile, becherovka`le, soodsatele hindadele lisandusid õige pea kõrvalnähud - üks rokkar oli tõsiselt hädas totaalselt ülespaistetanud jalgadega, üks paar pidi peaaegu et lahku minema jne jne. Draamat jagus.
ACDC live toimus ühes suures spordihallis. Inimesi oli kümneid tuhandeid. Juba sündmuse algus oli paljutõotav - käisime reisikaaslastega kontsertpaiga tagust areaali uudistamas... lugesime ära - 20 truck`i täit lavatehnikat (tornide viisi Marshall ampse). Umbes pool tundi enne kontserti algust algas kõrvulukustav lärm... kõikide ümberkaudsete kaupluste signalisatsioonide hakkasid tööle... saabus ~100-pealine Harley Davidsonide kamp.
Ja... kontsert ise. Olime koos ühe naisega (sõbrunesime reisu jooksul) põrandal, soojenduseks mängis kohalik bänd. Meie naabrusest levis magusat sigareti lõhna. Pakuti, võtsime vastu - väga mõnusa surina lõi sisse:)
Noja siis see algas. Mäletan, et suurel ekraanil kuvati tollaseid MTV ikoone - Beavis`t ja Butthead`i, kes püüdsid lavatagasusest uksest sisse murda. Uksel oli paljutähenduslik silt "Only for Crew" ja ACDC. Pärast "sügavmõttelist" dialoogi otsustasid B&B ikkagi uksele koputada. Uks avanes, uksel seisis lateksisse riietatud blondiin, automaat käes... Kuidagi nii see vist oli....igatahes ma mäletan seda nii:)
... tähtis oli see, et kohe läks käima lugu.. ikka seesama, mis mul allapoole kopeeritud. Saalitäis rahvast hullus momentaalselt.
Ma ei tea, kas tänu pakutud sigaretile, ent - ei tundnud kordagi väsimust kogu kontserdi jooksul. Hüppasin ja karglesin sisuliselt koguaeg:) Tumedad pikad juuksed lehvimas (püüan pildid skaneerida ja üle sriputada). Ainus asi, mis juhtus oli see, et palav hakkas. Seepärast trügisin vahepeal lava kõrvale, värsket õhku hingama ja suitsetama (jaa, tollal suitsetasin üsna kõvasti)! Taas sain üllatuse osaliseks - n.ö puhkealal askeldasid valgetes kitlites näitsikud - pakkudes tasuta vett ülekuumenenutele. Mõni valati suisa ämbritäie veega üle:)
Istusin kusagil seina ääres ja suitsetasin ja sattusin vestlema ühe mehega. Tutvusime - tuli välja, et ta oli muusikaajakirjanik, kes kontserttuurist reportaaži kirjutas. Kui tahtsin saali tagasi minna, küsis ta et ehk olen huvitatud lavaesisesse green zone`i tulema. Muidugi ma olin:) Tema lahkus sellega ei piirdunud - Highway to Hell ajal pakkus ta end võtab mind oma õlgadele. Vot see oli elamus! Ühtakki olin Angusele jt väga lähedal.
Naljakas, aga pärast seda kontserti lõppes ka huvi selle bändi vastu.
Lihtsalt - kõik oli avastatud ja kõik emotsioonid ära tarvitatud.
Aga vägev mälestus ikkagi.
Comments