Kaasa oli nädala jagu kodust ära. Maru kurb oli. No tõesti.
Kui esimestel päevadel isegi nautisin omavastutust kõigega toime tulla ja õhtuti teha seda, mida süda kutsub (lugeda, arvutis surfata, töösjade kallal nokitseda), siis paari päeva pärast oli igatsus üleval ja süda saapa sääres.
Ma nimelt kardan üksi kodus olla.
Lapsepõlvest saadik olen kartnud. Oma mõtteid mõelda ja üksi metsas kolada - seda võin lõputult...ent eluaset olen harjunud... ja tahan ka edaspidi jagada.
Möödunud üksildusnädal tõigi hirmud päevavalgele - pea iga öö ärkasin üles, sest kuulsin eestoast mingit kahtlast naksatust, õuest tuule undamist jne jne.
Leevendust ei toonud ka öötulede põlema jätmine. Mõtteis mängisin läbi kõikvõimalikud stsenaariumid ja olin valmis võimalikeks rünneteks(kurikamees jne). Üksikasju ma täpsemalt ei kirjelda. Vihjeks vaid niipalju, et voodi all on mul midagi kurikalaadset peidus.
Kui tuttavale oma paranoiat kurtsin, siis tema väite kohaselt peaks olema võimalik sissetungija lausloll - selliseid koeri nähes ja kuuldes peaks olema selge, et pole mõtet.... Nojah, Bonzo on tõesti suurepärane valvur. Ka kottpimedas toimuvad tallitoimetused on tänu temale oluliselt julgemad.
Igatahes on taaskord õudustel ja kannatustel lõpp.
Norskamisest hullem võib olla ka absoluutne vaikus:)
Kui esimestel päevadel isegi nautisin omavastutust kõigega toime tulla ja õhtuti teha seda, mida süda kutsub (lugeda, arvutis surfata, töösjade kallal nokitseda), siis paari päeva pärast oli igatsus üleval ja süda saapa sääres.
Ma nimelt kardan üksi kodus olla.
Lapsepõlvest saadik olen kartnud. Oma mõtteid mõelda ja üksi metsas kolada - seda võin lõputult...ent eluaset olen harjunud... ja tahan ka edaspidi jagada.
Möödunud üksildusnädal tõigi hirmud päevavalgele - pea iga öö ärkasin üles, sest kuulsin eestoast mingit kahtlast naksatust, õuest tuule undamist jne jne.
Leevendust ei toonud ka öötulede põlema jätmine. Mõtteis mängisin läbi kõikvõimalikud stsenaariumid ja olin valmis võimalikeks rünneteks(kurikamees jne). Üksikasju ma täpsemalt ei kirjelda. Vihjeks vaid niipalju, et voodi all on mul midagi kurikalaadset peidus.
Kui tuttavale oma paranoiat kurtsin, siis tema väite kohaselt peaks olema võimalik sissetungija lausloll - selliseid koeri nähes ja kuuldes peaks olema selge, et pole mõtet.... Nojah, Bonzo on tõesti suurepärane valvur. Ka kottpimedas toimuvad tallitoimetused on tänu temale oluliselt julgemad.
Igatahes on taaskord õudustel ja kannatustel lõpp.
Norskamisest hullem võib olla ka absoluutne vaikus:)
Comments
Ma ei julgegi kirjutada, mida või keda ma TEGELIKULT kõige rohkem kardan... :)))
Ehk lapsepõlvekodu lähedus surnuaiaga on jätnud oma jälje? Psühhanalüütikud kindlasti oskaksid selgitada:)
Ja kui mu kadunud koer, Bibi, ühel üksildasel ööl ilma silmnähtava põhjuseta ühte nurka põrnitsedes haukuma hakkas, siis sellest piisas et vähemalt sel ööl sõba silmale ei saanud...
Mõnusaid jõuluaegu sulle!