Lihtsad askeldused on kütkestavad.
Üsna mitmeid päevi järjest sagime kaasaga nagu oleks meil ora sealsamuses.
Küürime, koristame, ilustame.
Tegin Hansaplandis suure väljamineku ja ostsin kõikidele lilledele uued dekoratiivpotid. Kogu eilne õhtu möödus mullatöid tehes. Aga tulemus sai kena.
Kuigi ju võiks, siis - me ei kaunista kunagi oma aeda või maja. Sest ...see on ka niisama imeilus vana talumaja, mida kaunistavad eelkõige aastad (rajatud 1892.a). No ja täna sadas ju ka korralik lumevaip maha. Mina muidugi külvaksin kõik kohad väikseid laternaid, küünlaid ja muud kribu-krabu täis, aga eks ma annan aru, et koerad ja muu jurassicu fauna või end vigastada...
Pojal käisime Viljandis külas. Viisime ta uude (üüri)korterisse ühe riiuli ja kapikese, mille kaasa kodus kokku monteeris. Mina assisteerisin puuõliga pintseldamises. Poja juurde sõites põikasime läbi Märjamaalt, jõime ämma ja mehevennaga kohvi. Surnuaias soovisime rahulikku und nii isale kui Marisele...
Poja korter jättis hea mulje. Vastvalminud majas, kus tema ilmselt esimene üürnik... Vaade Viljandi järvele. Soe. Suured aknad. Riided ja muu träni nurgas hunnikus:) Õnneks on kööginurk sisutatud.
Tema esimene eluase, kus ta täiesti üksi... Ajasime pikalt juttu (~4 tundi), sest me pole jupp aega kohtunud... Kaasa segas endale mõned dringid... vahepeal tellisime taksoga pizzad... Taustaks Bobby McFerryn, Pat Metheny, Johnny Coltrane jpt No lihtsalt nii hea oli olla.
Alles jõulude paiku tuleb poeg koju, sest enne mitmeid esinemisi ja muusikaarvestusi. 15.jaanuaril "bändiga" terevisiooni ja õhtul ka NO-teatris.Järgmisel aastal plaanib vahetusüliõpilaseks minna.
Üks mure seoses pojaga. Nimelt on ta käsivarre siseküljele tulnud nahaalused sõlmed. Mõlemal käel ja ikka suisa kombatavad, hernesuurused. Valusad pole (v.a üks, mille ta oli kusagile ära löönud).
Viljandi-Kiili tagasitee möödus lõbusalt. Lobisesisme kaasaga kõikvõimalikel teemadel. Ilusatel:) Lootusrikastel. Ka lõplikkuse mekiga. Et mõned asjad on meile mõlemale selged...igavesest ajast igavesti. Mingil hetkel hakkas kaasa paaniliselt nihelema ja ma ei suutnud naeru pidada. Midagi kadunud? Sigaretid? Tulemasin? Telefon?... Viimane vastus oli õige. Hakkasime siis minu telefonilt helistama. Kusagil helises. Väga summutatult, ent siiski:) Auto küljetaskute, tagaistmete läbiotsimine ei andnud tulemusi. Aina uuesti ja uuesti helistades väitis ta lõpuks, et helin tuleb istme alt. Noh, pidasime auto kinni - ikka ei miskit.
Veel üht kõne võttes helises telefon.... pükste tagataskus.
Igal juhul väitis kaasa, et tagasisõit poja juurest oli meie viimase viie aasta kõige harmoonilisem. Küllap vist.
Üsna mitmeid päevi järjest sagime kaasaga nagu oleks meil ora sealsamuses.
Küürime, koristame, ilustame.
Tegin Hansaplandis suure väljamineku ja ostsin kõikidele lilledele uued dekoratiivpotid. Kogu eilne õhtu möödus mullatöid tehes. Aga tulemus sai kena.
Kuigi ju võiks, siis - me ei kaunista kunagi oma aeda või maja. Sest ...see on ka niisama imeilus vana talumaja, mida kaunistavad eelkõige aastad (rajatud 1892.a). No ja täna sadas ju ka korralik lumevaip maha. Mina muidugi külvaksin kõik kohad väikseid laternaid, küünlaid ja muud kribu-krabu täis, aga eks ma annan aru, et koerad ja muu jurassicu fauna või end vigastada...
Pojal käisime Viljandis külas. Viisime ta uude (üüri)korterisse ühe riiuli ja kapikese, mille kaasa kodus kokku monteeris. Mina assisteerisin puuõliga pintseldamises. Poja juurde sõites põikasime läbi Märjamaalt, jõime ämma ja mehevennaga kohvi. Surnuaias soovisime rahulikku und nii isale kui Marisele...
Poja korter jättis hea mulje. Vastvalminud majas, kus tema ilmselt esimene üürnik... Vaade Viljandi järvele. Soe. Suured aknad. Riided ja muu träni nurgas hunnikus:) Õnneks on kööginurk sisutatud.
Tema esimene eluase, kus ta täiesti üksi... Ajasime pikalt juttu (~4 tundi), sest me pole jupp aega kohtunud... Kaasa segas endale mõned dringid... vahepeal tellisime taksoga pizzad... Taustaks Bobby McFerryn, Pat Metheny, Johnny Coltrane jpt No lihtsalt nii hea oli olla.
Alles jõulude paiku tuleb poeg koju, sest enne mitmeid esinemisi ja muusikaarvestusi. 15.jaanuaril "bändiga" terevisiooni ja õhtul ka NO-teatris.Järgmisel aastal plaanib vahetusüliõpilaseks minna.
Üks mure seoses pojaga. Nimelt on ta käsivarre siseküljele tulnud nahaalused sõlmed. Mõlemal käel ja ikka suisa kombatavad, hernesuurused. Valusad pole (v.a üks, mille ta oli kusagile ära löönud).
Viljandi-Kiili tagasitee möödus lõbusalt. Lobisesisme kaasaga kõikvõimalikel teemadel. Ilusatel:) Lootusrikastel. Ka lõplikkuse mekiga. Et mõned asjad on meile mõlemale selged...igavesest ajast igavesti. Mingil hetkel hakkas kaasa paaniliselt nihelema ja ma ei suutnud naeru pidada. Midagi kadunud? Sigaretid? Tulemasin? Telefon?... Viimane vastus oli õige. Hakkasime siis minu telefonilt helistama. Kusagil helises. Väga summutatult, ent siiski:) Auto küljetaskute, tagaistmete läbiotsimine ei andnud tulemusi. Aina uuesti ja uuesti helistades väitis ta lõpuks, et helin tuleb istme alt. Noh, pidasime auto kinni - ikka ei miskit.
Veel üht kõne võttes helises telefon.... pükste tagataskus.
Igal juhul väitis kaasa, et tagasisõit poja juurest oli meie viimase viie aasta kõige harmoonilisem. Küllap vist.
Comments
Fauna saab kah tuledega hästi läbi, välja arvatud siis, kui suuri ümmargusi aiatulesid katsutakse pallina kasutada ja käpaga veeretada...
Aga nahajama tasuks igaks juhuks arstile näidata. Dermatoloogile, perearstid ei ole tavaliselt selles suhtes eriti koolitatud.
Pildil on kõik idüllilisem;-) See`p see piltide võlu, talletada viiv.
Tegelikult oli pildi tegemise hetkel ekstreemne moment - plaanis oli hobused talu ja lumesaju taustal. Ootamatult tormas pildile ka kauka. Mozart (valge lakaga hobu) ehmatas selle peale ja tõmbas mind peaaegu pikali (hiljem). Aga pildile jäime kõik püsti, s.h Bonham (kaukaaslane).