Olen küps ealiselt. Selle kasuks räägib fakt, et ma ei mõtiskle vananemisest ja surmast ehk elu lõpust kui vaenlasest, kelle eest tuleks ummisjalu põgneda.
Lapsena kartsin surmateemat paaniliselt. Tohutu äng, kurbus ja hirm valdas mind alati, kui keegi siitilmast lahkus.
Murrang toimus, kui lähedane hing mu käte vahel lahkus. Tajusin lõpetatust ja edasiliikumist.
Sellest hetkest alates olen otsinud hoopis teistsuguseid vastuseid.
Paraku on õhtumaalaste kultuuriruum ses osas kitsi. Surm ja suremine on meie jaoks meditsiinilised protsessid. Probleem, kui soovite :) Kuid pelgalt surmatunnistuse väljakirjutamine ei aita ju kedagi.
Surm on sama loomulik elu osa kui sünd. Sünnihetke toetajaskond aina kasvab. Sünniks ja sünnitamiseks valmistutakse üha põhjalikumalt. Suremise õpetust ei levita eriti keegi, justkui oleks see tabuteema.
Mõned head aastad tagasi võttis R. teema üles. Mäletatavasti olime Roy juures Mustakurmul, veinitasime ja filosofeerisime. Jõudsime kuidagi terminini "Śūnyatā" ja sealt edasi Tiibeti surnute raamatuni. R.-l on raamat inglisekeeleses tõlkes olemas. Tundus liigselt keerukas ja aeganõudev lugemine olevat. Kuniks leidsin netiavarustest eestikeelse kirjelduse.
Keerukamalt ja laiepõhjalisemalt on vaheolust (brado) vaheolusse liikumist kirjutanud Kogujamees.
Olen neid ridu ikka ja jälle lugenud.
Miks?
Sõnad kõnetavad ja on minu jaoks õpetuse tähendusega.
Meeled on tajunud ja kogenud kirjedatut.
Sünd ja surm toimuvad samas hetkes. Usun sellesse.
Oleme harjunud kuulma, et üksi me tuleme ja lahkume siitilmast. Jah, ses mõttes küll, et peame nii sünni kui surma protsessi üksi läbi tegema, teed rajades, valguse poole liikudes. Aga me...ei pruugi üksi olla, kui märke teame.
Lapsena kartsin surmateemat paaniliselt. Tohutu äng, kurbus ja hirm valdas mind alati, kui keegi siitilmast lahkus.
Murrang toimus, kui lähedane hing mu käte vahel lahkus. Tajusin lõpetatust ja edasiliikumist.
Sellest hetkest alates olen otsinud hoopis teistsuguseid vastuseid.
Paraku on õhtumaalaste kultuuriruum ses osas kitsi. Surm ja suremine on meie jaoks meditsiinilised protsessid. Probleem, kui soovite :) Kuid pelgalt surmatunnistuse väljakirjutamine ei aita ju kedagi.
Surm on sama loomulik elu osa kui sünd. Sünnihetke toetajaskond aina kasvab. Sünniks ja sünnitamiseks valmistutakse üha põhjalikumalt. Suremise õpetust ei levita eriti keegi, justkui oleks see tabuteema.
Mõned head aastad tagasi võttis R. teema üles. Mäletatavasti olime Roy juures Mustakurmul, veinitasime ja filosofeerisime. Jõudsime kuidagi terminini "Śūnyatā" ja sealt edasi Tiibeti surnute raamatuni. R.-l on raamat inglisekeeleses tõlkes olemas. Tundus liigselt keerukas ja aeganõudev lugemine olevat. Kuniks leidsin netiavarustest eestikeelse kirjelduse.
Keerukamalt ja laiepõhjalisemalt on vaheolust (brado) vaheolusse liikumist kirjutanud Kogujamees.
Olen neid ridu ikka ja jälle lugenud.
Miks?
Sõnad kõnetavad ja on minu jaoks õpetuse tähendusega.
Meeled on tajunud ja kogenud kirjedatut.
Sünd ja surm toimuvad samas hetkes. Usun sellesse.
Oleme harjunud kuulma, et üksi me tuleme ja lahkume siitilmast. Jah, ses mõttes küll, et peame nii sünni kui surma protsessi üksi läbi tegema, teed rajades, valguse poole liikudes. Aga me...ei pruugi üksi olla, kui märke teame.
Comments