Ikkagi jõudsime Kihnu ja tagasi.
Seiklusi jagus - uued tuttavad, mereinimesed, maadeuurijad. Kutse, reisida Vanuatu saarele, ei tundu sootukski utoopiline
Pabistamist ka. Väinameres on madalikule sõitmise oht üsna suur. Linnul on süvis 2,5m, navigeerisime nii et silmad punnis peas. Voosi kurgus jäime ikkagi korraks kinni, ent - kapten andis tagasikäigu ja lehvitas roolilehte edasi-tagasi ning veerandtunniga olime lahti.
Zen-olemist samuti. Kihnus võtsime Veroonika (tutvustas puhtas kihnu keeles, et on pärit M...külast) käest jalgrattad ning sõitsime tuletorni juurde ja tagasi. Mitmete peatustega. Preester Viktoriga kohtusime ka, üks me reisikaaslastest teadis teda hästi.
Pardal õõtsusime ukulele-helide saatel ning kauni lauljatari saatel laulsime läbi enamiku merelaulude repertuaarist. Lõppkokkuvõtteks - kogu 1-nädalane reis andis taas hulgaliselt merekogemusi, inimeste tundmist ja mõnuolemist. Isegi pannkooke sai tagasiteel pardal küpsetatud.
Meie-olemine lõppes ka hästi. Maa peal, välja puhates muljetasime, et nägime võimsaid unenägusid - seikluslikke ja põhjaniminevaid. Magus ja sügav uni. Seda annab meri.
Üleeile õhtupoolikul, kui vihma kallas kui oavarrest, võtsin suuna sadamasse ja ronisin Linnu kõhtu. Panin puhuri tööle ja asusin korrastustöödele. Ei olnudki niimoodi, ihuüksi laevas toimetanud. Õdus ja turvaline olemine, Lind kiikus tasa-tasa ja mina nühkisin kogu köögivarustuse üle. Korjasin kasutatud voodipesud kokku. Sättisin ühte-teist. Kuivatasin pilsikanaleid. Keetsin omale kohvi. Üüratult mõnus olemine. Lõpetasin kaugelt üle südaöö... läbi tühja linna sõites sain veel DPD automaadist hobustele tellitud varustuse kätte.
Rahus ja tasakaalus.
Tänu Linnule.
Tänu merele.
Tänu merele.
Comments