Oli kord. Peidetud ilu.

Tänane hommik tervitas koheva lumevaibaga.

Ärkasin aeglaselt nagu maal kombeks...

Ema askeldas juba pliidi ääres.

Tegi pannkooke.

Sõitu ei tahtnud tulla ja jalutama samuti mitte,

Ise ei suutnud küll kiusatusele vastu panna... kahlata värskeltsadanud lumes.

Retk kulges mööda tuttavlikke kohti. Kõik on kuidagi väikseks kokkutõmmanud. Suur suusamägi, kus kunagi ema suusa murdsin. Mäletan, et ei julgenud tükk aega koju minna. Proovisin meeleheitlikult nuputada, et kas saab  murdunud otsa kuidagi  tagasi kleepida või naelaga lüüa :)

Vanast kodust läksin mööda - meenus aknatagune kirjutuslaud, kus ema tavatses vihikuid parandada.

Avastasin et internaadimägi, kust lossimägedeni liugu lasta sai, on suletud - eraomanduses. Sumasin läbi metsatuka Rahvasteparki. Ühtegi hingelist ei olnud. Vaikus, vesi tammitaguses kohisemas. Kusagil rähn toksimas. Ikka väga ilus.

Temale lisaks on mu ümber sugulased. Veri on paksem kui vesi. Meid, isapoolseid sugulasi on Eestis vähe. Seda monoliitsemalt kokku hoiame. Mõistame teineteist. Oleme oma lugudega kursis.
Tegin FB-sse kinnise grupi, kuhu pilte ja muid olulisi fakte koguma hakkame... Selgus küll, et üks meist on teinud ära enneolematu töö jõudnud Poolast Saksamaale ja sugupuu kirjas suisa 700 lk.
Põnev!