Tii-tiiii, see kevad tuli teisiti....
Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks.
Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa,
Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga - ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada.
Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent arusaamist- ja saadavust on võimalik suunata.
Mu taimekesed on enamjaolt maas. Kartul vaja veel mulda susata. Aiavili ja need mõned suvelilled, mis beebide tõttu vaid õhus saavad segamatult rippuda - mission`s almost completed.
Esimene murulõikus Peremehe poolt tehtud.
Askeldan usinasti aia-talli-wakeboard-tormilind marsruudil. Jõudu ja energiat jagub, mõningatest tagasilöökidest hoolimata. Eilne ratsatrenn Eltoniga läks suht metsa, mingi hirm tuli sisse ja ei saanudki jagu. Wake-boardis maandusin slaalomit tehes näoli vette. Ikka nii, et kõva pauk käis :) Midagi hullu ei juhtunud ja võrreldes esimese trenniga sain ikka hulka rohkem tasakaalu ja laua juhtimist juurde. Harjutan nüüd pöördeid. Aga öösel tuli jube nohu ja kurguärritus - ilmselt said limaskestad ikka väikse "laksu". Neljapäeval igatahes tahaks jälle rivis olla.
Ööbik on kohal.
Aga muidu on värvi ja särtsu endiselt! Kevad ju. Millal siis veel?!
Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks.
Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa,
Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga - ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada.
Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent arusaamist- ja saadavust on võimalik suunata.
Mu taimekesed on enamjaolt maas. Kartul vaja veel mulda susata. Aiavili ja need mõned suvelilled, mis beebide tõttu vaid õhus saavad segamatult rippuda - mission`s almost completed.
Esimene murulõikus Peremehe poolt tehtud.
Askeldan usinasti aia-talli-wakeboard-tormilind marsruudil. Jõudu ja energiat jagub, mõningatest tagasilöökidest hoolimata. Eilne ratsatrenn Eltoniga läks suht metsa, mingi hirm tuli sisse ja ei saanudki jagu. Wake-boardis maandusin slaalomit tehes näoli vette. Ikka nii, et kõva pauk käis :) Midagi hullu ei juhtunud ja võrreldes esimese trenniga sain ikka hulka rohkem tasakaalu ja laua juhtimist juurde. Harjutan nüüd pöördeid. Aga öösel tuli jube nohu ja kurguärritus - ilmselt said limaskestad ikka väikse "laksu". Neljapäeval igatahes tahaks jälle rivis olla.
Ööbik on kohal.
Aga muidu on värvi ja särtsu endiselt! Kevad ju. Millal siis veel?!
Comments