Süütundest

Olen täheldanud, et osadele inimestele on harjumuspärane tekitada liigikaaslastes süütunnet. Selline hea ja kindel (järgiproovitud) manipulatsioonivõte saavutamaks eesmärki, veenda milleski...

Minuga see võte kipub töötama. 

Jah, tunnen end alati süüdi, kui olen kellelegi ebamugavustunnet või suisa kannatusi valmistanud.

Humanistliku maailmavaate pooldajale, kummardajale... on see ilmselt möödapääsmatu tundmus.

Tegelikult ei ole selles mitte midagi halba... Kusagil ja kusagile peab inimene end ventileerida? saama. Pigem on küsimus vormis, kuidas seda tekitatakse. Eelistan kindlasti otsekohest süüdistamist - a la see on sinu süü jne. See võimaldab argumenteerida ja koos läbi mõelda, et kas ikka on süü..

Palju ebameeldivam on minu arust süütunde "õhku jätmine". Kui kirjeldatakse mingeid sündmusi ja tegevusi selliselt, et süütunne võtab tasapisi maad.

Sõltuvalt küpsusastmega on kasvanud ka mu vastuvõtulävi.

Kui ma ei tunne end otseselt vastutavana, siis - suudan süütunnet mitte omaks võtta. 

Nooremana oli see oluliselt raskem. Kippusin kohe vastutust võtma...kõikvõimalike ja võimatute asjade eest.

Tuleb välja, et oskus - end mitte suhestada olukordade ja tegevustega, mis on määramatud - on õpitav.