Suur vesi

Ei midagi enneolematut ja omapärast - viimasel ajal on suur tõmme vee äärde.

 Paljusid  tõmbab.  Vahe  vaid vast selles, kes mida näeb ja tunneb.

Samas - egas muidugi tulegi endalt küsida miks ja kuidas armastus tekib...

Suurim kiindumus sai alguse siis, kui olin tinnitusega kimpus. Arsti soovitusel jõudsin arvutiprogrammini, mis loodushääli projitseeris ja tinnitust maskeerida aitas. 

Mulle aitas enim ookeanikohin ja veevulin :) 

Kuidagi nii ongi läinud, et lisaks avarusele, lasuursele värvigammale ja värskele õhule, vajan hääli, mis vaigistaksid müra ja aitaksid endas selgusele jõuda. 

Laineloks vastu rannakive ja vetekohin.

Mida imet siis nüüd, kui kõik on niiilus, särav,  pealtnäha rahunenud...?

Najaa, paratamatusele otsin väärikaid lahendusi. 

Mõni olukord teeb ebakindlaks ja lükkab ümber kinnistunud (pool)tõed.

Muidugi ongi asjade selline kulg normaalne, eluline...
Aga rahutukstegev ikkagi.

- - - -

Täna, pühapäevaseid askeldusi toimetades, kuulsin H. Relvet vaaladest rääkimas. Nende evolutsioonist, laulust, lemmiktoidust (krill) ja muust sellest piskust, mida teadlastel on õnnestunud nende imeliste imetajate kohta välja uurida. Teema lõpuks fantaseeris ta, et kas mitte inimesedki ei peaks hakkama vaikselt mereavarustesse samme seadma. Nii nagu tegid seda sinivaalad sadu miljoneid aastaid tagasi, olles siis veel maismaaolendid.  Sest vesi kannab, muutes igaühe heljuvaks, liuglevaks, salaapäraseks olendiks... kaalutagu kasvõi sadu tonne...

Ent jah, pigem mitte. Inimesel on kombeks kõik ära rikkuda.

Või kui... siis hästi vähesed.

Valitud. 

Need, kes suudavad mõõtmatu vabaduse uputusega toime tulla seda teenides mitte allutades.