Minu uskumused ja veendumused

Pole mõnda aega kirjutanud.

Mõned seigad on vajanud settimist ja selgust iseeneses.

Süsteemse inimesena olen ära õppinud, et aja möödudes asetuvad kõik detailid ja segadust tekitanud sündmused, tundmused oma pesadesse.... mu väärtushinnangute ja tõekspidamiste struktuuris.

Alates kevadisest pööripäevast on mu ellu tulnud mitmeid uusi tuuli. Puhanguliselt. Teatud hetkedel suisa tornaado mõõtmeid omavana.

Väga sügavale endasse vaadates, kätt südamele pannes - olen ikka seesama olend.

Midagi põhjapanevalt muutunud  pole. Kas see tähendab seda, et "puhumas on õiged tuuled" ja "soodsad hoovused"? Kes teab, aeg annab arutust ja vastuse sellelegi.

Ühte tunnen selgelt. Ei talu, kui mulle sisse sõidetakse uskumuste ja veendumustega... a la sinuga on asjad nii. Vanad mustrid. Valukeha. Tervendamist vajad jne jne jne.

Miks ei saa mind võtta sellisena nagu olen?
Liiga keeruline ja mõistetamatu olevat ... aga kas peab kõike lõpuni mõistma, tohterdama, abistama, lappima... Inimesed oma mõistmatuse, haavatavuse, eksimuste ja inimlike vigadega on mulle tuhat korda põnevamad, kui end "tundmatuseni treeninud" ja parandanud inimrobotid, kes alustavad oma päeva mantraga  a la kõik on niihästiniihästi, mina siin roosas pilvekeses armastan ja tervendan teid kõiki...

Parima tahtmise juures ei suuda ma seda kuulata ja taluda. Näen selles eskapismi ja enese tajude sulgemist reaalsuse eest. 

Mõistan, et müra on liiga palju ning reaalsus on hirmutav. Ent roosasse uttu tõmbumine ja enda inglipildikestega ümbritsemine pole minu tee. Minu jaoks on taoline elamisviis silmad pärani kinni - eyes wide shut. 

Üle kõige meeldib mulle kohaloleku tunne.

 Maailma tajumine kogu oma ilus ja inetuses võimega ikkagi armastada. 

Kes väidab, et ta on näinud/tajunud absoluuti, kardab elada päriselt. Suutmata võtta vastutust oma tegude eest, sokutades need vaikselt kellelegi teisele. Absoluudile või kehvemal juhul lähedastele.