Sume september üllatab mõnusalt. Augusti salapära jäi liig väheseks.
Olen asine.
Vähemalt püüan.
Väga hästi välja ei kuku :)
Balletis otsustasin sel kuul vaid 1 x nädalas käia. Pole veel seda õiget rütmi sisse saanud.
Küsimusi ja õhusolekuid on liiga palju ning pidasin targemaks jalad maas hoida.
Töökoht vahetati välja. Ses mõttes, et enam ei pea laua taga istuma, saan seista. Vajutan vaid nuppu ja voila! laud kerkib vajalikule kõrgusele.
Vaheldusrikkamad kontoripäevad.
Kuigi, viimasel ajal saan laua taga üsna vähe aega veeta.
Suhtlemist ja ringikappamist on omajagu.
Väiklust olen hakanud kohtama. Inimsuhetes just. Just täpselt sellist, mis Umberto Eco Foucault`i pendlis kirjeldatud... Inimese suutmatust mitteunustada.
See paneb mind kahtlema... kõiges.
Enese järgmistes sammudes.
Ja endiselt - mulle kohe üldse ei sobi esoteerika. eriti, kui seda peale surutakse. Vänge kraam. Nagu kanasõnnik.
Kas on võimalik, et usulised veendumused/tõekspidamised saavad saatuslikuks kallite inimeste suhtumistes/suhetes? Ma pole seda veel kogenud. Aga vaadeldes inimeste sahmerdamisi läbi ajaloolise prisma - ilmselt on vastus "jah".
Comments