Skip to main content

Üks päev pärast Emadepäeva

Jäin pärast ühte SK postituse lugemist mõttesse.
Mulle pole eales ükski mees öelnud, et tahab minuga last.
Igasuguseid asju on öeldud, ent seda mitte.
Usutavasti teeks sellised sõnad ärevaks. Võib-olla isegi põgenejaks...
Lihtsalt, ma vist pole väga "lasteinimene". Mitte et mulle lapsed ei meeldiks.
Aga ma pole endale julgenud kunagi rohkem kui ühte soovida. Sest just vaid ühe eest arvasin end olevat suuteline vastutama. Eks igaüks tunneta oma jõudu... Ja laps lihtsalt saabus, küll ilma kokkuleppimata, ent oodatult...

Võib-olla on ka mehed mu elus alateadlikult tunnetanud, et ma pole see tüüp, kellele neid sõnu öelda... Kuigi jah, selline väljaütlemine mõjuks kahtlemata erutavalt...enesetunnet kõditavalt, pööraselt.

Hmm... ja mu oma Ema oli pisut solvunud. Ei suutnud teda "õigel päeval" telefonitsi tabada(olin sõbra sünnipäeval Pärnus).  Sel aastal ei saatnud ka lilletervitust. Kohale minemisest rääkimata. Ma ei teagi... sellised traditsioonid tekitavad minus trotsi. Nagu jõulude paiku kirikus voorimisedki. Aga õnneks läks Emal tujukus üle ja kõne lõpuks lõkerdasime juba hoopis teistel teemadel.

Comments