Misanstseen

Alati on kaotajaid.
Kaotada saab iseend, teist inimest.
Olen end viimasel ajal tundnud kaotusvõimelisena.
Erinevaid olukordi ja sündmusi ette vaagides tunnen, et suudan lahti lasta ja kaotada.

Lõppude-lõpuks ei saa ju niimoodi elu elada.
Vastutust võttes teise eest.
Keegi ei palugi seda.
Suhtes ju ollakse võrdsed?

Üks ilus idee läks kaotsi.
Minu jaoks püha.
Ainult minu jaoks.
On ilusaid asju, mida tahan vaid endale hoida.
Aga tema ei tundnud sedamoodi.
Mis pani mind mõtisklema, et mida ja kuidas ta üldse tunneb.
Ja et kas mina tahan tunnet. Selliselt.
Vastus on: ei.