Olen märganud, et kangesti püütakse suhteid korraldada. Sõprade, tuttavate, psühholoogide, terapeutide, meedia, ühiskonna poolt. Sõbrale raamatupoes sünnipäevakinki valides avastasin, kuis on lademes eneseabiõpikuid, juhiseid, suunanäitajaid... lõputu hulk, teate!
Kuidas nüüd öelda nii, et mitte isekana näida... no aga ei vaja abi. Teps mitte.
Miks peaks inimsuhetes valitsema kellegi kolmanda isiku deklareeritud korrastatus? Kellele see hea on? Minule küll mitte ja kaldun arvama, et ka mu lähedastele mitte.
Olen sedameelt on sügavalt isiklik asi oma suhteid korraldada. Ise oled nõunik ja vastutaja. Kuidas teisiti saakski? Kuidas siis muudmoodi täisväärtuslikult elada?
Comments